MIKS SA EI OLE ÕNNELIK?

Viimasel ajal on kuidagi eriti kõrvu jäänud inimeste rahulolematus oma eluga. Miks ma ei ole õnnelik? Ma teen ju kõik selleks: pean eneseabi päevikut, kuulan ennast harivaid podcaste, käin teraapias ja unistan suurelt, aga ikka olen õnnetu. See küsimus jäi mind painama ja viimasel nädalal hakkasin mõtlema, miks see nii on ja kas mina olen õnnelik.

Ma hakkasin mõtlema, et üks põhjus võib olla see, et me unistame äkki liiga suurelt? Ma tean, et see kõlab natuke absurdselt, aga las ma seletan…
Igal pool räägitakse, et unista suurelt ja mõtle nii, et sul on juba kõik olemas, et sa juba elad oma unistuste elu. Pole siis ime, miks inimesed on hetkes õnnetud – elatakse illusioonis. Kas see ei soodusta mitte mõtet, et olen õnnelik alles siis, kui mul on kõik see olemas?

Lihtne on targutada, et jah, kõik peab olema tasakaalus – unista suurelt, aga ole õnnelik hetkes. Kuid kas see tegelikult nii lihtne on? Unistustesse võib ära kaduda, sest need on asjad, mida me väga tahame, ja siis unustame ära näha kõike seda, mis on meie ümber just praeguses hetkes. Siis on oluline tuletada endale või oma sõbrale, emale, isale, kolleegile või tuttavale meelde, et ka praegune hetk on tore. Sa ei pea olema õnnetu, sest oled juba oma elus palju saavutanud, et olla seal, kus sa oled.

See on inimloomus – me tahame alati rohkem. Mäletan, kui olin laps ja meil ei olnud palju raha, siis sõime ikka neid asju, mis poes odavad olid: makaronid, pelmeenid, kartul – siis ma ikka mõtlesin, et kui ma ükskord suureks saan siis ma tahan osta kalamarja ja lõhet jne. Kui hakkasin ise raha teenima, sain endale juba lubada midagi enamat – käia poes shoppamas ja osta delikatesse poelettidelt. Aga ikka tahtsin rohkem – oma kodu, oma autot, reisida. Nüüd, kui mul on need kõik olemas, tahan ma ikka veel enamat. Aga oma praegused unistused jätan enda teada 🙂

On täiesti normaalne soovida ja unistada, kuid samas tuleb hinnata ka seda, mis sul juba praegu on. Mõnikord unustan ära, kui palju olen tegelikult saavutanud ja kui kaugele jõudnud, sest unistused/ eesmärgid  tunduvad veel liiga kaugel. Siis tekib kiusatus mõelda, et kui lõpuks saavutan selle ühe eesmärgi, olen tõeliselt õnnelik. Kuid tegelikkuses ei tule õnn välisest – see peab algama sinu seest.

Teine olulisemaid põhjuseid, miks inimesed end tihti õnnetuna tunnevad, on pidev võrdlemine teistega. Teiste saavutused ja elustiilid võivad luua tunde, et ma pole piisavalt edukas või õnnelik, kuigi igaühe elutee on unikaalne. Sotsiaalmeedia kaudu näeme teiste elu pealispinda, mis võib tunduda täiuslikuna ja tekitada kadedust – sooviksin elada suures majas, olla rahaliselt kindlustatud ja omada justkui ideaalset partnerit. Kuid me ei tea, mis tegelikult toimub suletud uste taga, ja see näiliselt ideaalne elu võib olla hoopis täis probleeme. Seega, ära hinda raamatut vaid kaane järgi – päris väärtus peitub alati sisu sees.

Lõppu kolm mõtet: 

• 1.Teame küll, et eestlastele on komme olla naabrist parem, aga ära ole naabrist parem, ole parem endast 🙂 
• 2.Ära otsi õnne väljastpoolt – materiaalsetest asjadest, teistest inimestest või staatustest. Õnn on püsivam ja see tuleb sisemisest rahulolust ja teadlikkusest.
• 3.Unista suurelt, aga hinda seda mis sul on nüüd ja praegu!