Ma armastasin, ma kaotasin, ma kasvasin: minu lugu
Olen pikalt vaikuses olnud, mitte sellepärast, et poleks midagi kirjutada, vaid seepärast, et olen lihtsalt proovinud iseendaga hakkama saada. See on olnud keeruline teekond, aga ma tunnen, et lõpuks olen jõudmas kohta, kus suudan sellest kirjutada.
Eelmisel aastal läksin lahku oma elukaaslasest. See oli raske – seda enam, et proovisime kuni viimase hetkeni ka last saada. Ma ei hakka siin lahkama, kuidas see lahkuminek kulges või kes oli süüdi. See ei ole oluline. Tähtis on see, kuidas mina sellega toime olen tulnud. Algus oli väga valus – tegelikult tahan öelda, et sellele tundele ei ole sõna mida ma tundsin. Ükskõik kui palju inimesed ütlevad, et „aeg parandab haavad“, ei taha seda tol hetkel keegi kuulda. Esimene nädal pärast lahkuminekut olin täielikult endasse tõmbunud. Ma ei tahtnud kellegagi rääkida, tahtsin lihtsalt eksisteerida ja loota, et kui hommikul silmad avan, on see kõik olnud halb uni.
Veelgi keerulisemaks tegi olukorra see, et see kõik juhtus sessi ajal. Mul oli valida – kas jätan eksamid tegemata ja vajun sügavamale auku või surun hambad ristis edasi. Mäletan siiani päeva, mil ütlesin endale: „Olgu, täna on viimane päev, mil sa võid ennast haletseda. Homme teed esimese sammu paremuse poole.“ Ja nii see läks. Samm-sammult, tasapisi hakkas valu hajuma. Iga väiksemgi edusamm tõi killukese rõõmu, isegi kui arvasin, et positiivsed emotsioonid on midagi, mida ma enam kunagi ei tunne.
Tagantjärele mõeldes sain aru, et ma polnud juba pikka aega selles suhtes õnnelik. Ma tõesti andsin endast kõik ja üritasin läbi kommunikatsiooni midagi muuta. Aga lõpuks sain aru, et üksinda ei ole võimalik suhet päästa. See vajab kahte inimest, kellel on ühine tahe ja soov. Kõige raskem oli leppida sellega, et kuigi mina olin valmis võitlema, oli teine inimene juba alla andnud. Ja ometi, vaatamata kõigele, armastan ja austan ma teda siiani. Kõik need emotsioonid olid ehtsad, kõik meie ühised unistused, kõik meie plaanid – see kõik oli päris. Aga miski, mida ma ei saa sundida või muuta on teise inimese vaimne tervis kui ta ise seda ei soovi. Ja kõige valusam oli näha, kuidas depressioon muutis inimest, kuni polnud enam alles seda meest, kellesse ma kunagi armusin.
Mida ma selle kõige juures õppisin? Et tuleb leppida ja lahti lasta. Ma andsin endast kõik, aga ma ei saa sundida kedagi teist terveks saama või tahtma elada paremat elu. Ainus, mida ma saan muuta, on enda elu ja enda suhtumine. Lõpetasin semestri kõikide A-dega. Uue aasta alguses läksin üksinda reisile, et leida iseennast. Leida vastus küsimustele: Mis on see, mida ma elult tahan? Mis on minu jaoks päriselt oluline? Mis on minu unistused? See teekond ei ole olnud lihtne, aga see oli vajalik. Ja ma olen lõpuks ometi kohas, kus tunnen, et elu liigub jälle edasi.
Me jõudsime punktini, kus minu elukaaslane tahtis, et ma koheselt koliksin teise riiki, aga minu tingimus oli alati see, et olen nõus seda tegema alles siis, kui olen saavutanud iseseisvuse ega ole rahaliselt temast sõltuv. Tagasi vaadata ja mõelda, mis oleks võinud olla teisiti, ei ole mõtet – usun siiralt, et kõik juhtus nii, nagu pidigi. Mis ma tahan öelda, on see: palun ärge kunagi andke suhtes alla oma baasvajadustest. Iga inimese jaoks on need erinevad, kuid kui hakkad tegema allahindlusi asjade osas, mis on sinu jaoks väga olulised, algab ka allakäik. Seda enam, kui teine inimene ei taha või ei suuda mõista, miks need on sinu jaoks nii tähtsad. Mina tegin selle vea, sest mõtlesin, et kui ma teist inimest nii väga armastan, siis ega need asjad ei olegi minu jaoks nii tähtsad. Aga tegelikult, iga kord kui surusin ennast maha, muutus meie suhe nagu vana purjelaev tormisel merel – iga laine murdis natuke rohkem, kuni lõpuks ei jäänud enam midagi alles peale triivivate tükkide.
Kui keegi kes loeb on hiljuti lahku läinud, siis ma ei ütle sulle sisenda endale, et küll läheb mööda aega parandab haavad, EI ma ütlen sulle ela kõik need emotsioonid läbi, tunneta neid emotsioone oma kehas. See tunne on kohutavalt valus ja mitte keegi ei saa sinult seda valu ära võtta, seda saad ainult sina ise. Tuleb anda aega ja on okei nutta kodus – ma nutsin terve nädala ja ma ei saanud aru kus seda vedelikku nii palju tuli. Aga, et valust välja tulla pead sina ise ennast ainult motiveerima – üks pisike samm korraga. Ja üks hetk kui sa oled valmis, tuleb võtta aega ja analüüsida see enda jaoks kõik läbi, mis läks hästi mis läks halvasti. Teist inimest ei ole mõtet süüdistada, vaid võtta enda poolne vastutus. Kättemaks ja viha hävitavad ainult sind ennast. Kolm põhi asja mida ma olen elus õppinud peale lahkuminekut: 1. Sa ei ole kunagi VALMIS hüppama kohe teise suhtesse – sa lihtsalt tood kõik probleemid uude suhtesse kaasa! 2) kõik need rebound suhted ainult vaigistavad valu korraks, aga üks hetk sa pead ikka kõige sellega toime tulema. See olin mina kui ma olin noorem, nüüd ma olen õppinud ja aru saanud, et sa pead olema nii kaua üksi kui oled lahkuminekuga rahu teinud ja leidma selle tunde, et ka üksinda on võimalik olla õnnelik isegi kui see teekond sinna on valus ja ebamugav ja 3) Sa ei saa teiselt inimeselt nõuda vastuseid, et leida rahu iseendas. Mõnikord on ka vaikus vastus – valus, kuid ometi midagi, mida tuleb aktsepteerida. Olen ise kogenud seda rahutust, kui otsisin teiselt poolt selgitusi, lootes, et need aitaksid mul edasi liikuda. Kuid üsna kiiresti mõistsin, et neid vastuseid ei pruugi kunagi tulla – ja mis veelgi olulisem, kas ma neid tõesti vajan, et edasi minna? Lõppude lõpuks peitub rahu meis endis, mitte kellegi teise sõnades või seletustes.
Mis mind väga aitas, oli jooga ja mediteerimine – nüüdseks on neist saanud lahutamatu osa minu igapäevaelust. Joogakultuur andis mulle võimaluse leida sisemist rahu, ning meditatsiooni kaudu õppisin aktsepteerima, et kõik elus juhtub põhjusega. Olen mõistnud, et ka valu on oluline õppetund, ning ma püüan sellest ammutada kõik vajaliku, et kasvada ja edasi liikuda.
