Miks ma blogin?

Hei hei ja märtsikuu ongi läinud, kuhu see aeg kaob?  Võtan siis selle kuu kokku ja ei oskagi kokkuvõtvalt öelda kas läks hästi, halvasti või keskpäraselt. Eestiga olen juba ära harjunud ja selline tunne, et pole ära olnudki, aega oleks vaid kuskilt vaja juurde näpistada, sest hetkel on selline tunne, et olen nagu orav ratta peal.

 

Täna tahan ma natuke rääkida oma blogist. Ma puudutan oma blogis väga palju erinevaid teemasid ja räägin olukordadest ja situatsioonidest, mis on mind mõjutanud või tunnen, et keegi saaks läbi minu kogemuste õppida või vähemalt saan läbi virtuaalmaailma toeks olla. Jah, minu üks unistus on see, et üks päev on mul käes paberid ja saan inimesi aidata juba professionaalselt. Ma tahan tänada teid kõiki, kes te olete mulle kirjutanud ja andnud tagasisidet ja ma alati proovin anda nõu ja aidata, aga siinkohal ma pean meelde tuletama, et ma ei ole psühholoog/terapeut – võib-olla kunagi, siis võite otse minu juurde tulla 😀 Praegu ma olen nõus avaldama oma arvamust ja andma nõu, aga kui ma tunnen, et teema vajab natukene sügavamat abi, siis ma olen ka inimesi läbi oma blogi suunanud terapeudi või psühholoogi juurde.  

Väga tihti ma saan vastuseks, et aga ma ei taha minna, sest siis ma olen vaimselt nõrk või mis minust arvatakse? Kuidas saab võõras inimene mind üldse aidata? Ma ei tea miks, aga ka mul oli kunagi selline tunne,et kui ma tahtsin minna psühholoogi juurde, siis ma juba tundsin kuidas ühiskond hingab mulle kuklasse, et mul on vaimsed häired. Nüüd kui ma olen targem ja vanem…no vähemalt vanem 😀 siis ma saan aru, et nii päris ei ole. Vahepeal sul on vaja lihtsalt kellegiga rääkida, keegi kes ei tea sind ja Sinu situatsiooni. Ma arvan, et enamus on meist olnud olukorras kui te lähete lahku või on tüli oma boyfriend/girlfriend/ abikaasa või sõbraga, et sa räägid oma loo versioonist oma lähedastele ja kõik on “ ta on ikka täielik jobu, sa väärid paremat jne”. Igal lool on kaks külge ja iga tüli/lahkuminek sisaldab endas vähemalt kahte inimest. Mõni olukord on lihtsam kui teine, aga kui sa tunned, et nii valus on ja pead oma valu pidevalt jagama  ja kui kõik sinu lähedased korrutavad, et viga ei ole sinus ja sa tegid kõik õieti jne, siis sa ei saagi aru, et tegelikult pead ka sina selle olukorra lahti analüüsima – mis läks valesti. Ma ei ütle, et viga on sinus, aga tihti me alateadlikult vähepeal käitume nö valesti – siit terminid, et armastame liiga palju, kaassõltuvus, lapsepõlved traumad jne – kõik see mõjutab meid ilma, et me ise sellest aru saame. 

Ega selles suhtes targutada on alati tore, ega ma ise ka helistan kohe oma emale kui midagi halvasti läheb, et kuule tead mis juhtus bla bla. Õnneks mu ema on suht objektiivne inimene, kes teab mind läbi ja lõhki ja julgeb mulle ka näkku öelda kui tunneb, et mina käitusin valesti. Teisalt,  olen ma täheldanud ka seda, et kui ma kurdan oma sõbrannadele midagi ja kõik toetavad mind, siis ma ei arvagi, et mina olen midagi valesti teinud. Näide: ilmselgelt isegi kui ma tahaks, (täpsustus: ei taha) siis ühegi oma exi-ga ma ära leppida ei saaks, sest mu sõbrannad/sõbrad sööksid ta elusalt ära. Kuigi viimase kahe aasta jooksul ma pigem analüüsin erinevaid olukordi, muidugi ma otsin tuge oma lähedastelt kui midagi halvasti läheb, aga ma teadvustan endale ka seda, et mitte keegi ei ole ainult üksi süüdi. Kui keegi sinuga käitub sitasti, siis no miks sa siis lased endaga nii käituda? Jah sellel inimesel seisneb süü, et ta käitub, aga ka sinul seisneb süü, et lased – as simple is that. 

Loo kokkuvõtteks, see et sa tahad abi ja tahad paremaks saada tähendab ainult seda, et SA OLED TUGEV! Sa suudad teadvustada probleemi ja sinus on tahtejõudu muuta oma elu paremaks ja siinkohal ma teen sulle suure kummarduse ja mitte kunagi ära tunne ennast halvasti kui tahad otsida abi! Psühhiaatrid/psühholoogid/terapeudid nad on oma ala proffesionaalid ja nad teavad kuidas sind aidata. 

Ja ma väga vabandan kui ma kirjutan midagi, mis teeb kellegile haiget või kui keegi tunneb ennast puudutatuna, see ei ole minu eesmärk. Ma kirjutan ikkagist olukordadest, mis võiks aidata kedagi ja mis on siis minuga seotud. Kui miski sind nö triggeradab, siis küsi endalt miks? Ja võib-olla saad sa vastuse, mis Sind aitab. 

Siinkohal ka üks näide. Ühes oma postituses kirjutasin töökiusamisest ja siis üks naisterahvas kirjutas mulle, et teda on süüdistatud kiusamises, aga tema sellest aru ei saa, et ta arvab, et on aus ja otsekohene ja kui tema sõnad teevad haiget, siis on see kellegi teise probleem. Tegemist on siis nö juhiga, kes siis ise läbi huumori ütles, et talle meeldib olla Miranda ( kui keegi on näinud filmi Saatan kannab Pradat). Kui ta luges läbi mu postituse AUSTUSEGA NAISTELE, siis ta kirjutas mulle pika kirja, et kuidas see postitus teda liigutas ja kuidas see pani teda mõistma, et meil kõigil on oma lugu rääkida ja kui sa ei tea kellegi teise lugu, siis sõnad võivad teha väga palju haiget. Sellel korral ta lubas mulle, et ta muudab enda käitumist. Mulle läks see väga hinge, et ta mulle kirjutas ja me sellele teemal vestlesime – tegemist on väga toreda ja meeldiva naisterahvaga, kes ise tunnistas enda probleemi ja tahtis selle nimel tööd teha. 

Igatahes nii tore on, et kedagi huvitab mida ma kirjutan, et te mõtlete kaasa ja annate tagasisidet. Võib-olla te ise ei saa arugi kui palju see tähendab inimestele, kes kirjutavad blogi või on instagrammis aktiivsed vms. Siinkohal ma julgustan Teid kõiki kui te näete või loete midagi mis teile meeldib, siis andke kirjutajale/ postitajale teada! :)!  Ka mina sain täna hommikul ühe toreda üllatuse osaliseks kui üks minu lemmikumaid investeerijaid RAHAKRATT jagas ühte minu blogi artiklit oma instagramis. 

Kui tavaliselt söön tuvisid hommikusöögiks.

siis seekord peale RAHAKRATI postitust…

Aa üks asi veel mis ma tahan öelda, et ma ei ole ZEN inimene, et kõik minu elus on harmoonia ja läheb ülesmäge. Ma olen oma blogis kirjutanud ka enda langustest just sellel eesmärgil, et näidata et see on okei. Ka minul on raskeid aegu – lahkuminekuid, tülisid, motivatsioonipuudust jne – suur erinevus seisneb selles, et ma olen nii palju arenenud, et ma ei  lase ennast kukutada sinna musta auku. Kui varem ma andsin endale ühe enesehaletsemise päeva, et järgmine päev uuesti alusta, siis nüüd on see pigem  1-2 tundi ja siis võtan ennast kokku ja lähen oma eluga edasi. Elu vajab elamist ja me ei tea kunagi palju aega meil siin maamuna peal on.

PS! Luban, et sellel nädala kirjutan ka reaalselt investeerimisest ja numbritest.