SUVI, SUHTED JA INVESTEERINGUD

Päris pikalt olen võtnud aega, et kirjutada, aga nii palju segavaid faktoreid on vahele tulnud. Ja ma tõesti olen kirjutamisest puudust tundnud, minu jaoks on see ka viis ennast n.ö välja elada. 

Ma ei tea kuidas on teiega? Kui teil on puhkus, siis on alati nii palju asju teha, et ei tundu, et tegelikult oleks puhkus? Või mis see puhkus üldse on? Aeg tegeleda asjadega millega sa töö kõrvalt ei jõua? Vanaema ka vaikselt mainib juba, et puud on vaja maal lõhkuda ja riita panna, aga minul hakkab puhkus vaikselt otsa saama. 

Hetkel see finantsvabaks tunne on nii suur, sest mida aega edasi seda rohkem ma saan aru, et mulle üldse ei meeldi kellegi teise järgi oma elu elada. Tahest tahtmata sulle töö juures delegeeritakse asju või tahetakse, et teed asju kellegi teise järgi jne. Ja mida rohkem aeg edasi, seda rohkem ma leian, et mulle üldse ei istu see. Ma armastan oma tööd, aga mulle ei meeldi see piiramine või otsused mis minu silmis ei ole adekvaatsed või arusaadavad või mõistlikud.

Ütlen ausalt, et ma pean oma eelarvet, aga olen lõhki läinud, sest viisin oma ema reisile ja üldse nii palju tegemisi. Õnneks sügisest ma olen jälle veidi Eestist eemal ja siis tõmban ka kulud minimaalseks. Säästukuud. Ma täpsustan üle, et ma lähen jälle kooli ja tasulisse, seega ei saa teha emotsiooni põhiseid oste vms, aga kõik parema tuleviku nimel. 

Mulle ikka tulevad need dm-id, et kas ma olen koguaeg nii rahulik ja enesekindel jne? Ma ei usu absoluutselt ühtegi inimest, kes ütleb, et tal on koguaeg nii hea olla, ja nii rahulik ja max enesekindel. Elu ongi Ameerika mäed – üles ja alla. Ainuke asi, mida teha et oleks kergem on sellega leppida, et kui see langus tuleb, siis üks päev tuleb see tõus nagunii. Fakt on see, et inimesed ei muutu üleöö ja ei muutu ka Sina. Olen kokku puutunud inimestega, kes loevad 2-3 eneseabi raamatut ja siis väidavad, et nüüd on kõik traumad lahendatud, uus inimene ja enesearmastus jne – until next time! 

Mida ma olen viimasel ajal õppinud on see, et Eesti inimene on ikka väga katki, nii palju lahendamata probleeme, mida eiratakse ja siis tuleb see kõik suhetes päevavalgele. Ja selle juures kõige kurvem on see, et kahjuks teine pool hakkab ennast süüdistama, et tema on süüdi, et talle nii öeldi või temaga nii käituti. Ka mina vahepeal unustan selle ära ja langen sinna lõksu, aga enne “ musta augu põhja puudutamist” jõuab ikka mõistus kohale, et tegelikult ei ole ju asi minus. Ma tean, et situatsioonis olles on raske endale seda öelda, aga see on okei, võta endale see 1-2 päeva tunne ennast kurvalt, vihaselt vms – emotsioone EI TOHI alla suruda ja siis vaata asjale otsa kaine pilguga. Alati on kurb kui me jääme inimestest oma elus ilma, aga proovi mõelda nii, et parem praegu ja KOHE kui hiljem, mil oled suhtesse investeerinud rohkem oma aega ja emotsioone. See käib kõikide suhete kohta, mitte ainult partnerlus. 

Naljakas või siis mitte nii naljakas lugu enda kogemusest!  Käisin siin mõned korra inimesega väljas ja tundus, et klapp oli olemas ja inimene oli siiras. Kõik oligi väga tore kui kõik käis tema tingimuste järgi, aga siis kui mina olin MINA ISE ja avaldasin enda arvamust, siis tema kõrvutas mind kohe oma ex partneriga ja suhtus minusse nii nagu ma oleks ta ex naine ja vahepeal ma ei saanud isegi poindist aru, sest ma ei tea ja mind ei huvita, mis juhtus inimesel teise inimesega – minevik on minevik ja ma siiralt usun, et suhetes ei tohiks laskuda detailidesse eelmise suhtega. Igatahes tema arvas, et minu viis aruteluks on konfliktne, kui ma seletasin, siis ütles ausalt, et tal tekib reaktsioon, et nagu ma oleks ta ex ja sellepärast nii suhtub. Igatahes ma loodan, et saate ka aru, et kui ebanormaalne olukorda see oli ja et mina oma aega ei raiska kellegi mineviku haavade fiximisega. Jah oma tulevases töös ma teeksin seda suurima heameelega, et tervendada inimeste haavasid ja koos töötada parema tuleviku nimel, aga suhtes NEVER. Olen ka seda varem öelnud, et eluterve suhe on see, kui inimesed on samal lainel ja oma minevikust lahti lasknud. Sellegipoolest ma olen ka inimene (eks ole- vastus teie küsimusel, et ei minu elu ei ole koguaeg nii chill ja relax) ja tundsin ennast ikka halvasti – ja hakkasin liialt palju analüüsima just iseennast, et mis mina tegin valesti või ütlesin, nii kaua kui panin pluusi riidepuu peale kuivama ja siis tõmbasin seda sireks ja sain riidepuuga vastu vahtimist nii, et nina peal sinikas, siis sain aru et STOP aitab, asi ei ole minus ja MINA olen lihtsalt ühe kogemuse võrra targem. Olukorrast tuleb õppida, võtta vastutust enda käitumise eest ja liikuda edasi. Bon Voyage!  Nagu pulli või karuturuga, et ükspäev tuleb kevad ikka peale talve.  

Ega see turg hetkel roosiline ei ole ja sellepärast ma ei vaatagi oma portfelli iga päev, sest need USA punased numbrid ei ole toredad. Aga jällegi kui sa investeerid raha, mida sul reaalselt ei lähe vaja, siis minu meelerahu see ei kõiguta. Ja uskuge mind, ükskõik mis investeering, kas endasse või turgu tekitab sinus magamata öid, siis see on KALLIS investeering ja ei ole seda väärt.

Juulikuu investeeringud:
III sammas ( palgast)	350€
Enefit (dividendidelt)	200€
Merko ( dividendidelt)	150€

Ma olen saanud ka palju kirju, et turg on hetkel nii ebastabiilne, et kas on üldse mõtet kuskile investeerida?! Sellele küsimusele ma õiget vastust ei saa anda, aga nii palju võin öelda et investeerimisel on oluline järjepidevus! Kui investeerida koguaeg kasvõi väikeste summadega on lõpuks tulemus ikka palju parem kui ühe korraga palju.