RAHAJUTUD

Täna räägime siis natuke R-A-H-A-S-T, mis ühtlasi oli ka minu esimese mentrolusgrupi teemaks. Lammutasime raha teemad täiesti lahti mis ja kuidas. Lisaks olen saanud ka päris mitu kirja, kas hetkel pakun individuaalset mentorlust või uut gruppi, siis hetkel mitte. Kuna mu enda elu on hetkel suht virr-varr ja mulle meeldib teha asju südamega, siis hetkel uusi inimesi juurde ei võta.  Kui mitte varem siis uuest aastast kohe kindlasti teen uued grupid ja pakun ka individuaalselt. 

On olemas kahte tüüpi inimesi: need, kes räägivad rahast avalikult ja numbritega ja need, kes ei taha üldse midagi mainida. Ja mõlemad on täiesti normaalse käitumise nähtus. Mina pigem kaldun sinna poole, kes räägib ja päris ausalt ja avalikult. Miks? Ma tunnen, et mida rohkem ma oma sõprusringkonnast sellest räägin, seda rohkem ka minu sõbrad hakkavad mõtlema raha peale, et kuidas sellega otstarbekamalt ringi käia.

 

Esimene asi, mida tuleks oma käitumises muuta on see, kuidas me rahasse suhtume. Tihtipeale lapsepõlvest räägiti rahast negatiivsel alatoonil: “ raha on paha “, “ raha on must” , “raha teeb õnnetuks” , “ raha ei kasva puu otsas” , “ rikkur – halvatooniga sõna” jne. Ehk kõik kallid lapsevanemad palun ära tehke seda oma lapsele, et süstite juba lapsepõlvest saati ajusse, et raha on paha, ega siis seda raha ei tule ka Sinu juurde kui sa sellest nii halvasti arvad. Teisalt, raha ei tohiks olla kunagi eesmärk, ehk siis ma tahan omada palju raha- VALE! Raha on vahend saavutamaks sinu tõelisi eesmärke. Kindlasti olete kuulnud lapsepõlvest, võib-olla ka praegu seda väljendit, et raha ei tee õnnelikuks! Mis see teeb meie mõttemaailmaga? Me kodeerime endale alateadlikult sisse, et palju raha omades me muutume õnnetuks, et kui see peaks juhtuma, siis me kohe automaatselt tunneme ennast õnnetult. Olen kuulanud palju podcaste väga kuulsate ja rikaste inimestega, kus öeldi ausalt, et nii kaua kuni nende eesmärk oli omada palju raha, tunti ennast õnnetult. Miks paljud rikkad inimesed rõhuvad sellele, et eelkõige tuleb teha tööd oma vaimse tervisega, sest nad on ise selle kadalipu läbi käinud. 

Kui meil pole arusaama rahast, kuidas sellega käituda, siis see raha läheb meie juurest ka väga kiiresti ära. Kindlasti olete kuulnud jutte sellest, kuidas keegi võitis lotos miljoneid ja siis lõpetas veel suuremas augus olles kui ennem. 10a tagasi ma unistasin ka, et võidaks ma vaid miljoni, kas ma oleks tollel hetkel osanud midagi tarka sellega rahaga teha? Ma arvan, et pigem mitte. 10a tagasi ma ei teadnud midagi investeerimisest nii, et see raha oleks ilmselt lihtsalt käest sulanud.  

Kui ma jälgin Tallinna linna pilti, siis  (ma olen reisinud väga palju ) nii palju A klassi autosid ma ei ole kusagil linnas sõitmas näinud kui Tallinnas. Justkui tekib arusaam, et raha on palju, mis on ju tore. Siit aga ma tahaks rääkida paar huvitavat lugu. 

Lugu nr 1: Paar aastat tagasi käisin deidil ühe mehega, kes tuli mulle järgi tol hetkel siis kõige uuema BMW-ga, mida ta pidi kohe alguses ka ära mainima. Ma mõtlesin, et no okei, tore, et inimene saab lubada endale oma unistuste autot, aga mind kellegi teise ilus auto ei eruta. Igatahes talle meeldis väga rääkida oma autost ja kui kallis see oli jne – ühesõnaga üpriski ruttu ma tahtsin ära minna. Viisakusest ma siiski uurisin tema ambitsioonide kohta. Tuli välja, et ta elab oma sõbraga koos üürikorteris ( ma ei mäleta enam palju see auto maksis, aga sinna 60-70k kanti?!). Ilmselgelt ei pidanud tema mõistlikuks endale selle raha oma kodu osta, vaid pigem  võtta uhke auto liisingusse. No okei igal ühel omad huvid, ei mõista hukka. Ma täpselt ei mäleta kus ta töötas, aga seda ma mäletan, et kuidas ta ütles, et talle ei meeldi see koht, et ühesõnaga ei viitsi ta üldse tööd teha. Kui ma küsisin, et mis on sinu ambitsioonid, mida sa tahad saavutada, siis ta ütles et ei tea – aga vähemalt ta ostis endale oma unistuste auto, et see oli tema jaoks suur saavutus. Igatahes, ma lõpetasin selle kohtumise ja läksin koju. Õhtul ta siis kirjutas mulle, et millal uuesti näeme, ma ütlesin et ma arvan, et meie kohtumisel ei ole mõtet, sest minus ei tekkinud seda emotsiooni ja mille peale tema siis küsis, et miks ma sulle ei sobi, et mul on ju uus bemm?! Ja saate aru, see ei olnud NALI!!!!! 

Kui aus olla, siis ma näen tänapäeval seda suhtumist päris palju, et A Klassi auto annab sulle justkui õiguse tunda ennast teistest paremini. Ma ei ole näinud seda üheski teises riigis kui Eestis, et see välispildi loomine oleks nii oluline – naabrist parem ja uhkem suhtumine. Selles ei ole mitte midagi halba kui sa saad lubada endale oma unistuste auto, aga tingimusel, et see ei tule sinu igapäevaste põhivajaduste arvelt. Igapäevased põhivajadusede on siis Sinu elamiskulud ja toit. Ja see on nüüd puhtalt minu arvamus, et eelkõige OMA kodu soetamine peaks olema prioriteetsem kui auto. Aga kokkuvõttes see ei ole minu asi, nii kaua kui keegi ei viska seda mulle nina alla. Mis ma sellega silmas pean? Mis te arvate mitu korda on minu käest küsitud, et miks sa sõidad keskklassi autoga, et miks sa ei osta endale A klassi autot või, et kui ma ütlen millega ma sõidan, siis on alati, et pff ma arvasin, et sa sõidad audi või mersuga. Kas ma tahaks endale uhkemat ja mugavamat autot? Ikka, ja ma tean, et ühel päeval ma selle ka ostan, aga mitte praegu kui see liisingu summa peaks tulema minu igapäevaste kulude või investeeeringute alt. Ma tuletan meelde, et auto on kõigest tarbeese. Mul on oma kodu, oma keskklassi auto ( mille üle ma olen väga uhke, sest ma ostsin selle täiesti uuena ja nüüdseks on ka välja ostetud), oma ettevõte, mul on InvesteerivHunt, ma olen mentor ja ma õpin terapeudiks ja lisaks kõigele on mul ka palgatöö, kus ma olen väga edukas. Kas see, et ma ei sõida mersuga ringi teeb mind kuidagi vähem edukamaks? Ehk mida ma tahan südamele panna on see, et kui te kadestate seda A klassi autode vaatepilti, siis mõelge, et inimene kes sõidab ringi uhke autoga ei ole tingimata edukas ja oma eluga rahul olev. Ja nüüd teistpidi vaadatuna – kui Teie olete see kellel on uhke auto, siis ärge mõelge, et need kes sõidavad tavaliste autodega ringi oleks teist kuidagi vähem edukamad. 

Lugu nr 2: Oi kui palju on mulle öeldud, et ma näen välja nagu rikka mehe naine. Ma nagu proovin sellest lausest, mida positiivset  leida, aga päris raske on. Okei, no kui ma väga proovin, et tegelikult mida inimene mõtleb sellega on, et ma käin väga hästi riides ja ma näen hea välja. AGA miks ma peaks selleks olema rikka mehe naine? Et mees ostab mulle riided selga ja maksab minu iluteenuste eest? Okei ma ei lähe närvi, Cher on päris hästi öelnud sellega kohta: 

Ja üldjuhul neid kommentaare teevad mulle mehed, mitte naised just sayin. Kui aus olla, siis mul on kohati selline tunne, et Eesti mees on ära hellitatud (no offence). Meil on väga – VÄGA palju ilusaid naisi ja valikut on. Mul on endal tohutult palju meestuttavaid ja mitte nüüd kõik, aga olen kuulnud nii mõnigi kord, et naisi valitakse välimuse järgi ja kui tuleb keegi ilusam pilti, siis vahetatakse välja nagu niuhti või siis petetakse, pigem seda viimast (“muidu on nagu tark ja tore naine, AGA välismuses võiks nii või naa teisiti olla). Teate see välja vahetamine polegi nii hull kui see kritiseerimine. Kui Sind välja vahetati, siis ongi parem, et said sellisest mehest lahti. Tallinna lennujaamas, nii mõni kordki sattunud istuma meestegrupi lähedusse ja oi kui teravad kommentaarid tulevad seal mööda minevate naiste pihta. Ausalt ka, ükskord ma pidin ütlema, et camoon for real nagu?! Üldiselt mulle ei meeldi ja ma väldin inimeste välimuse halvustamist, aga sellisel juhul ma pean ütlema, et need kritiseerijad pole isegi pooltki nii kenad kui need naised, keda nad kritiseerivad. Ja siis Eesti mees on tige, et miks nii palju Eesti naisi võtavad endale välismaalt mehed. Okei ma tunnen, et olen siin võib-olla natukene liiga palju liiga teinud, et tegelikult on meil ka väga palju häid mehi. Jah, minu tutvusringkonnas on selliseid, kes nii arvavad, aga sellepärast ongi nad ainult tuttavad mitte minu sõbrad. Mul on ka väga palju meessõpru ja 100% on nad kõik väga ägedad, armastavad, hoolivad ja gentlemen- likud mehed. 

Mina meest otseselt rahakoti järgi ei vali, AGA kui meie arusaamad elukvaliteedist ja standarditest on seinast seina, siis minu jaoks see ei ole sobi. Mis ma selle all mõtlen? Disclaimer: Ma ei taha nüüd kedagi solvata oma välja ütlemistega, seega ma vabandan juba ette. Kui mees teeb oma tööd ja teenib eesti keskmist palka, aga tema ambitsioon elus saavutada ja jõuda kuskile on väga suur ja ta tegutseb selle nimel, siis minu jaoks ei ole probleem, et ma teenin rohkem raha ja panustan meie suhtesse rohkem. Kui aga mees teeb tööd, teenib minust tunduvalt vähem, aga ta on rahul sellega ja puudub soov kuskile edasi püüelda, siis minule see ei sobi. Ühe korra olen meest üleval pidanud, enam ei taha. Ja ma ei näe enda silmis, et selline suhe saaks olla õnnelik, sest kui mina kogu aeg tegutsen ja asjatan ja tema istub kodus või sõpradega väljas ? Kui mina tahan aastas 4-5x reisida ja nautida, aga tema oma palgaga võib-olla saab lubada aint 1x ja pole isegi väga huvitatud, siis meie arusaam elukvaliteedist ja standarditest on erinev ja see ei toimi. Mind selline suhe ei tee õnnelikuks. Jah mulle on korduvalt öeldud, et ma olen liiga ambitsioonikas ja iseseisev, et mees ei taha sellist tugevat naist, kes ei lase mehel tunda ennast mehena. Jah, võib-olla see vastab tõele, aga kindlasti on % mehi olemas, kes on minuga samal levelil ja suudavad ka tunda ennast minu kõrval mehena. Nali-naljaks, aga üks mees kellega ma paar aastat tagasi mõned kuud deitisin (tema ise oli väga edukas ) ütles mulle, et mees tahab endale naist, kes vajab meest ja, et mees saaks  tema eest hoolitseda,, mitte nagu mina, kes teeb kõik ise ära – ilmselgelt saate aru miks me tänaseni koos pole. 

Kui tahate raha endale ellu tõmmata, siis muutke oma suhtumist, ärge kiruge koguaeg, et raha ei ole, raha võiks rohkem olla jne. Selle asemel, et kirute pigem proovige leida võimalusi, et kuidas seda raha juurde teenida. Kui sul on eesmärk, küll sa siis leiad lahendusi, et seda ka saavutada. Seadke endale eesmärke, see paneb teid tegutsema, aga samas ei tasu ka eesmärkidesse kinni jääda ja unustada olevikku nautida. 

Miks ma ütlen, et raha ei tohiks olla eesmärk. Me kõike teame ja oleme näinud neid inimesi, kes sõidavad väga uhkete autodega ringi, reisivad 5 tärni hotellides, shoppavad väga kallites poodides, ostavad kõige kallimaid jooke baaridest ja vahetavad elukaaslasi nagu sokke ja seda kõike väga avalikult, sest nad naudivad ja tahavadki teistele näidata, et because they can. Kõrvalvaatajana võib tunduda nagu dream life, et tahaks ka, aga kas selline väljapoole elamine neid ka tegelikult õnnelikuks teeb? Kas nad on oma elus kogenud tingimusteta armastust? Et keegi armastab neid sellepärast, kes nad tegelikult on, kõigi nende kihtide all? Selle küsimusele ma ei oska õiget vastust anda, aga ma pigem kaldun arvama,  et mitte. Inimesed, kes on tõesti õnnelikud ja armastatud, neil puudub igasugune vajadus näidata enda rikkust ja edu teistele inimestele või n.ö uhkustada.

Kokkuvõtteks rahab teeb küll Sind õnnelikuks, sest raha annab sulle võimaluse oma aega ise planeerida ja teha tegevusi, mis teevad sind õnnelikuks. Tavaliselt kui keegi hakkab minuga sellel teemal vaidlema, siis ma suudan päris argumenteeritult selle vaidluse lõpetada. Aga aastaid ma uskusin, et raha ei tee õnnelikuks, sest nii mulle lapsepõlves koguaeg öeldi, nüüdseks olen ma oma suhtumist muutnud, läbi mille ma olen loonud endale võimalusi teenida rohkem raha ja nautida elu rohkem kui kunagi varem.