Päästja-Ohver-Süüdistaja

Täna otsustasin kirjutada ühest väga olulisest teemast, mis mõjutab meie igapäevaelu ja heaolu. Vesteldes oma jälgijatega, nii meeste kui ka naistega tuleb pidevalt välja, et me tõttame tihti kellegile appi ja siis teine inimene ei vasta nii nagu me ootame, seejärel tunneme ennast halvasti ja hakkama teist osapoolt süüdistama. Aga miks see nii siis ikka on?

Ma võiks lausa mürki võtta, et me KÕIK oleme vähemalt ühes rollis olnud, teine asi on see, et kes on jõudnud oma enesearenguga sinnamaani, et suudab seda ka ise tuvastada ja tunnistada. 

Oma arutelus lähtun Karpanni kolmnurgast, kus me võtame endale erinevaid rolle ja hüppame ühest rollist teise. 

Miks me oleme päästjad? 

Kas oled tundnud pidevat vajadust kellegi eest üle hoolitseda või abi kutsumata appi joosta? Tungi, et me tahame kõike ja kõiki pidevalt päästa? Nüüd ma ütlen millest see tuleneb ja ma olen kindel, et see vastus teile ei meeldi – me tahame teisi päästa, sest meil on madal enesehinnang. Me tunneme ennast hästi kui saame midagi head teha, me tunneme ennast vajalikuna ehk selline kerge sõltuvuse ringi algus. Misasja, mis ajast head tegemine on halb asi? Ei olegi halb, aga teiste inimeste päästmine, et ennast paremini tunda, ei ole ka hea, seda enam kui abi ei ole Sinult palutud. Kõlab natuke segaselt? 

Näide üks: Ma lähen loomade varjupaika koertega jalutama, sest ma armastan koeri ja nemad vajavad jalutamist. Mina teen loomadele head ja see tunne, et ma tegin midagi head, paneb mind ennast hästi tundma ehk win-win olukord. Ja ma ei usu seda juttu kui keegi räägib, et teeb teistele head enda tunnete peale mõtlemata, sest alateadvuses me ikka ootame seda paid.

Näide 2: Lähen “ suhtesse” inimesega, kes just väljus suhtest ja kelle maailm varises kokku, härral on väga tugevad depressiivsed tujud ja ei suuda absull mitte milleski head näha. Mina, aga hoian kätt, kuivatan pisaraid ja sisimas loodan, et olen see SUPERWOMAN, kes selle mehe ära päästab, et koos õnneliku tuleviku nimel edasi püüelda. True story. Ma olin see päästja lausa aasta aega kui sain lõpuks aru, et mis asja ma tõmblen, keda ma päästan ja miks ma seda teen. See, et tema minust kinnis haaras, tekitas minus tunde, et olen vajalik, mis omakorda tegi egole pai. Ma saan aru, et see lühi näide tundub jabur, et miks ma üldse temaga kokku läksin, aga ausalt ka alguses oli tore ja eks mul oli roosad prillid peas. Reality on see, et tema küll haakus kinni, sest ma olin nagu see valgus tunneli lõpus, aga mitte üheski suhtes me ei saa oma partnerit päästa. Kui asi algab juba nii, siis RED FLAG ja tere tulemast ebaterve suhe. 

Miks me üldse tahame teist päästa? Tegelikult on see trauma, mis on meiega juhtunud minevikus. Kas meid on varasemalt kaaslase poolt maha jäetud, petetud, haiget tehtud või on meiega halvasti käitutud, ehk meie enesehinnang on kõvasti kannatada saanud. Läbi päästmise, me loodame saavutada kontrolli, aga paraku  valearusaam  on see, et me arvame, et kui me kontrollime olukorda, siis keegi ei saa meile haiget teha. Mida rohkem me päästame, seda rohkem me investeerime ja seda rohkem me oleme sõltuvuses teistest inimesest ja kui see teine pool ära kaob, siis kukub kokku ka meie terve maailm. 

Trauma põhjus võib ulatuda ka lapsepõlve – me tundsime hüljatud, oleme pärit ebatervest peresüsteemist, vanemad pidevalt tülitsesid jne. Ehk KUI me laseme teisel inimesel endaga halvasti käituda, siis me ei väärtusta iseennast. Kui sa oled iseendaga rahul ja õnnelik, siis miks sa peaks laskma kellegil endaga halvasti käituda? Ei kõla ju loogiliselt. 

Ehk kui me oleme PÄÄSTJA ROLLIS  ja mingil hetkel hakkame tajuma rünnakut enda pihta, siis koheselt tunneme, et meile on liiga tehtud ja võtame OHVRIROLLI. “ Kuidas ta sai mulle nii teha, peale kõike seda, mis ma talle endast andsin, kuidas ma teda toetasin, armastasin jne”. Olles ohvrirollis ümbritsema ennast negatiivsusega, sest meile tundub, et terve maailma on meie vastu ja kõiges on süüdi kõik teised, aga mitte meie ise. Kõige hullem on see, et olles ohvrirollis me ei taha ja ei suuda näha väljapääsu. 

Kust kohast saab ohvriroll alguse?

Nagu kõigi teiste rollidega, siis suure trauma tagajärjel. Suures osas saab see alguses siiski puudulikust peresüsteemist ,kus me ei ole saanud piisavalt vanemlikku tuge. Kui lapsepõlves vanematel ei olnud piisavalt palju aega meie jaoks, liigne distsiplineeritus, alkoholi või ainesõltuvused, religioossete uskumuste peale surumine, seksuaalsete piirid puudumine, peres valitsevad vaimsed probleemid, tülitsemine, füüsiline vägivald, armastuse mitte välja näitamine jne. Kui laps on üles kasvanud sellises keskkonnas ei ole olnud tal võimalik välja arendada turvalisi kiindumussuhteid ei iseendaga, ega teiste inimestega tema ümber. Ja kui see laps kasvab suureks, siis ta võibki jääda kinni sellesse, et kõik halb mis juhtub on süüdi selles, et lapsepõlves koges selliseid asju ja siis see “ pall ” hakkab veerema. Ja siis tuleb siin mängu looduse seadus, et kui juhtub midagi halba, siis tuleb ikka kõik korraga. Ja meie mitte nii hea sõber “ negatiivsus “ võtab juhtimise üle ja üritab meid võimalikult kaua hoida põhjas, et sellest  energiast toituda. 

Kui laps kogeb selliseid emotsioone lapsepõlves, siis selle asemel, et temast tekib turvatunne võib võtta ta enda kohta arvamuse, et ta ongi sellist käitumist väärt. Sellepärast on meie lapsepõlv nii oluline, et kui me kogeme turvatunde puudumist, füüsilist vägivalda, kiusamist jne, siis me võime selle küll ära unustada, aga meie keha mälu seda ei unusta. Ja kui me saame vanemaks, siis võivad teatud mustrid hakata välja tuleme. Näiteks, kui oleme kannatanud füüsilise vägivalla all, siis alateadvus valime partneri, kes käitub meiega samamoodi. Me ei suuda kedagi usalda ja kannatame hirmu all jääda hüljatuks, sest meid lapsepõlves keegi hülgas või me ei saanud piisavalt palju armastus . Vajadus kõige ja kõigi eest üle hoolitseda, sest meie eest ei hoolitsetud. Alateadvuses me hakkame otsima enda kõrvale olukordi, millega me oleme juba harjunud – ja paraku harjunud kannatama. 

Kuidas ära tunda inimest kes on ohvrirollis? Me kõike oleme seal olnud mõni lühikest aega mõni väga pikalt. Ohvrile meeldib kaevelda kõige ja kõigi üle ja ta võib paluda ka abi, aga ta ise teeb nii vähe kui võimalik, et sellest rollist välja tuleb. Kui sa tunned, et Sina ise ei kontrolli oma maailma, vaid seda teeb keegi teine sinu eest- sinu mees või sinu vanemad, siis tuleks peeglisse vaadata ja küsida, et kas ma olen ohvrirollis? Kui sa avastad, et tihtipeale kasutada selliseid sõnu, et ma olen kõigest nii väsinud ja kõik on nii halb ja kõik käituvad minuga nii halvast jne, siis tõenäoliselt oled selle rolli omaks võtnud. Ohver annab oma elu eest vastutuse kõikidele teistele ja omamoodi saab ta ka sellest rahulduse – teiste inimeste toe, armastuse ja hoolituse. 

Ohvrirollist välja tulemiseks peab sa ise leppima olukorraga ja võtma oma elu eest vastutuse ja alles siis samm-samm haaval saad sa paranda suhteid ümbritsevate inimestega, parandada oma elukvaliteeti ja elustandardeid. Kõik algab Sinust endast!

Olukorras kui meid hakkab valdama sisemine viha/frustratsioon ja siis võtame SÜÜDISTAJA ROLLI ja hakkame teist inimest süüdistama. Haarame võimu positsiooni ja hakkame situatsiooni kontrollima, oleme kriitilised, etteheitvad, vihased, anname hinnanguid ja tahame kedagi teist alla suruda. Süüdistaja rolli seisukoht on lihtne ja arusaadav : “ Teine inimene on süüdi”.

Kuidas tulla rollidest välja? Mõningad soovitused: 

1. Võta vastutus oma elu eest, keegi teine ei saa seda teha Sinu eest.
2. Kui tülitsed oma kaaslasega, otsi kompromisse ja loo suhteid ainult temaga, aga kaasa tervet suguvõsa. 
3. Ära lase oma emotsioonidel oma elu kontrollida. Nuta- karju – naera vms, ära suru oma emotsioone alla, aga sea endale ajaline limiit, näiteks üks päev luban endale olla kurb, mitte paar kuud või aasta.
4. Meie lähedased ei ole kohustatud meid august välja tooma! Vastasel juhul kui me tunneme ennast halvasti siis koheselt võtame ohvri rolli ja kiirelt hüppame süüdistaja rolli kui meie lähedased meid ei päästa.
5. Sa ei ole vastutav ja veel vähem teiste inimeste saatuse otsustaja. Hoolitse enda eest.
6. Kui tunned viha ja agressiooni teise inimese vastu, siis selle asemel, et seda kõike endast emotsiooni ajendil välja lasta, rahusta ennast maha. Mine tee sporti, kuula muusika vms. 
7. Õpi austame teiste arvamust. Sinu arvamus on sinu arvamus ja teistel on õigus enda arvamusele – ära suru enda oma peale. 
8. Isegi kui Sinul on õigus, see ei anna sulle õigust kohelda teist inimest alavääristavalt. 
9. Aidake ainult siis kui Sinult palutakse abi või kui tõesti on olukord kus oled kindel, et ilma teieta ei saa nad hakkama.
10. Kui päästetav ei taha teie abi, siis leppige sellega.
11. Teistele appi tõtates küsi endalt, kas Sinu vajadused on seda tehes rahuldatud, kui on suur tõenäosus, et pärast päästmist hüppad ohvri-või süüdistaja roll. 
12. Ära pea ennast teistest targemaks.
13. Enne kui annad kellegile lubaduse ole kindel, et suudad seda 100% täita.
14. Ära nõua,et teised oma tegude eest vastutaksid. Vastasel juhul sa sead teistele ootused ja kui Sinu ootuseid ei täideta, siis saad sa vastu näppe ja pettud – OHVER/SÜÜDISTAJA roll here it comes!
15. Oma soovidest ja vajadustest tuleb teada anda. Viga on eeldada, et teine inimene mõistab ja teab mis on Sinu vajadused ja piirid.  
16. Andmine ja saamine tuleb viia tasakaalu, kui see on tasakaalust välja, siis sa hakkad teist poolt lõpuks süüdistama, et tema ei panusta piisavalt – kommunikeeri! 
17. Jälgi oma tegelikke tundeid, analüüsi mis tunded on peas ja mis tunded on Sinu sees.
18. Õpi märkama, mil oled üks nendest kolmest rollist ja loobu teadlikult päästja rollist. Küsi endale kuidas me saaksime olukorda lahenda ilma, et prooviks teist inimest päästa. 
19. Pea päevikut! 

Nüüd kui sa oled kursis Karpmani kolmnurgast on sul võimalus astuda kõrvale ja situatsiooni kõrvalt vaadata ja hakata leidma lahendust, mis ei hõlma ühest rolli teise hüppamist. Teadvusta ja haara kontroll oma elu üle. Oma õnne eest oleme siiski ainult meie ise vastutavad.