ARVETE KLAARIMINE JA BLOGIS KÜLAS – MIKROINVESTOR

Hei Im back! ja tagasi kirjutamise lainel. Järjekordselt olin haige ja käisin vahepeal ka paaril tööreisil. Teist korda enda teada jäin ära unustatud haigusesse – COVID ja ei tulnud see mulle jällegi lihtsalt. Praeguseks ei saa öelda, et olen 100% taastunud, olen küll terve, aga trenni mõistes nii nagu varasemalt, võtab see aega. 

Olen teile võlgu ka ühe projekti, seega täna vastab vaimse tervise küsimustele MIKROINVESTOR – MARIN. Marin on 43-aastane abielus naine, ettevõtja ja mikroinvestor.  Marin soovib julgustada inimesi oma rahaasju korda tegema ja oma raha kasvama panema. Lisaks pakub Marin erinevaid rahaasjade koolitusi ja raha kasvatamiseks mõeldud toetavaid tooteid. Enne kui liigume Marini vastuste juurde, tahan teiega rääkida ühest olulisest teemast, milleks on ARVETE KLAARIMINE.

Seoses reisimisega ja üldse arvetega, tahaksin natukene rohkem kirjutada. Kes on minu mentorluse grupis osalenud teavad, et olen alati rõhutanud, et alati ei pea maksma 50:50, vaid tuleb vaadata üle palganumber ja sellest tulenevalt panustada oma võimaluste piires. Mina isiklikult ei leia, et see oleks aus kui nt mees teenib 4k ja naine 2k ja on lepitud kokku, et mõlemad panustavad võrdselt ja 1000€, kuid tegelikult 50% on ju mehe palgast 2000€ ja naisel 1000€. Raha teema suhtes on ebameeldiv teema ja ka minule üllatuseks on see, et paljud kannatavad selle alla: keegi, kes maksab üle oma võimete, keegi kes ei julge ise rääkida või keegi kes tunneb, et talle tehakse sellega liiga. Kui me surume suhtes mingeid teemasid alla, siis need allasurutud emotsioonid tulevad ülesse, võib-olla mitte nii olulise teema juures ja tekitavad suhtes lisapingeid. Palun muudame rahast rääkimise normaalseks.

Mina ei lähe selle ideoloogiaga kaasa, et mees peaks kõik kinni plekkima ( kuigi olen olnud naine, kes plekib kõik kinni), siis leian, et täisväärtusliku suhte toimimiseks peavad mõlemad panustama. Ja ka see on panustamine kui mees maksab kinni kõik arved, aga naine hoiab kodu korras, teeb süüa ja tegeleb lastega, sest kui me nüüd arvestame koristaja, koka ja lapsehoidja kulud, siis sellest vaatenurgast vaadatuna võib isegi naine materiaalselt rohkem panustada. Kõik oleneb suhte harmooniast. 

Kuna hetkel elan mehega eraldi, siis me maksame ise oma elamiskulud ja kui veedame aega koos, siis ükskord maksab üks, teine kord teine. Oleme päris palju sellel teemal rääkinud ja leppinud ka kokku, et kui kolime kokku, ehk siis mina kolin tema juurde, siis majakulud jäävad tema kanda, minu korter läheb üüri ja minu kanda on siis toidukulud ja panustan ka maja renoveerimisse, aga mitte suurte summadega. Kokkuvõttes on see tema maja ja kuigi ta on pakkunud, et võime selle kirjutada nii,et osa kuulub ka mulle, siis mina ei leia, et see on õiglane. Kui me lapsed saame, siis jah ma leian, et maja tuleks kirjutada lastele ja kuna ka temal on eelnevast abielust lapsed, siis võrdselt. Kõik oleneb sellest kuidas minul finantsiliselt tulevikus läheb, kui läheb hästi, siis panustan ka rohkem. Ja kes on lugenud minu postitusi varem, siis minu mees ei ole eestlane, mis tähendab, et ma kolin siis kui ma olen oma finantsides kindel, et kui peaks minema pekki, siis ma ei ole koduta ja rahata. Ja ärge saage minust valesti aru, ma teen seda hea meelega, Eesti ei ole liialt kaugel ja lihtsalt seal on meil paremad elamistingimused lastele ja ka tema lapsed on lähemal. Jällegi on mul mees öelnud, et ma ei peaks raha pärast muretsema, et ta mõistab, et mina ohverdan rohkem ja kui ma panustan rohkem kodus, siis ma ei pea rahaliselt panustama, aga see ei ole lihtsalt mina, mina nii lihtsalt ei suuda elada. Ideaalis ma sooviksin, et me mõlemad panustame 50:50 majapidamise tegevustesse ja 50:50 elamiskuludesse ja nagu ma varasemalt mainisin, see 50 % tuleb palgast. Kokkuvõttes minu unistus on alati olnud, et ma ei oleks ühte kohta kinni aheldatud ja saan tööd teha hobina ükskõik kus, seega kolimine ei ole kunagi olnud probleemiks.

Reisimine. Kuna ma käin päris palju sõbrannadega reisimas ja tööreisidel, siis on jube tüütu see arveteklaarimine. Varasemalt olen kasutanud splitwise, aga nüüd on tulnud turule uus app, ms on täiesti asutatud Eestis CINO. Mis võimaldab arveid jagada automaatselt ja minu meelest üliäge süsteem. Põhimõte seisneb siis selles, et nt lähete sõbrannadega reisile ja otsustate, et toidukulud teete kõik 50:50, selles asemel, et hiljem teha makseid, saab CINO-ga teha automaatselt, ühendate oma pangakaardid äpi-sisese virtuaalkaardiga ja saate määrata limiidi.  Ja kui keegi maksab arve, siis teie mõlema pangakontolt läheb ainult teie osa maha. Mis minu meelest ei tekita seda olukorda, et üks inimene koguaeg maksab ja siis tema peab muretsema, kas ikka kontol on piisavalt palju raha ja muidugi ei pea tegelema hiljem võla meeldetuletamise ja klaarimisega, mis ei ole väga meeldiv tegevus. Sama süsteemi saab kasutada ka paarisuhtes, saate teha n.ö ühise konto, määrate aga % kui palju keegi panustab ja siis kasutada, seda makseviisi, et tasuda ühised kulud. Kui tavaliselt mulle reklaami ei meeldi teha, siis see süsteem on mulle endale südamelähedane ja leian, et see teeb arvete klaarimise nii suhtes, perekonnas kui sõpradega palju lihtsamaks. Ja mis kõige parem selle konto kasutamine on TASUTA! APP-ist saab jälgida ka kes ja kus palju kulutab ja mille eest maksnud on. Miks mulle meeldib CINO rohkem ongi just see, et kõik on automaatne, mulle kohe üldse ei meeldinud see variant, et kui üks inimene reisil maksis, siis see summa läheb alles hiljem klaarimiseks ja kuidagi reisil olles sa ei arvesta sellega, et pead kellegile hiljem veel maksma. Kui teil on sarnased kogemused reisimisega või paarisuhtes, siis ma kindlalt soovitan cino äppi proovida.

Jutud räägitud, liigume nüüd kõige tähtsama osa juurde ja vaatama kuidas Marin oma vaimse tervisega tegeleb..

KÜSIMUS	VASTUS
Millal alustasid Sina investeerimisega ja mis olid esimesed muutused vaimse tervise juures (Mindset)  mida pidid muutma?	Alustasin investeerimisega aprillis 2017. Mindset muutus asja käigus väga loomulikult. Usun, et selle vastu ei saa. Eriti kuna elasin varem palgapäevast palgapäevani, siis juba mõte raha kõrvale ja lausa kasvama panemisest, oli elumuutev.Mulle meeldib öelda, et kui hakkad investeerimisega tegelema, siis paratamatult õpid ennast paremini tundma ning toimub eneseareng.
Mis on Sinu  suurim õppetund?	Et alahinnatakse, kui kaugele võib jõuda väikeste sammudega. Sellepärast olen Mikroinvestor ja üks minu eesmärkidest on viia võimalikult paljude inimesteni teadmine, et investeerida saab igaüks ja väikeste summadega ei ole mõttetu.
Kui palju tegeled oma vaimse tervisega?	Vaimne tervis on loomulik osa elust, nagu ka füüsiline tervis või rahatarkus, sest me puutume kõik rahaga kokku. Tihti kahjuks hakatakse vaimse tervise peale mõtlema alles siis, kui tekivad probleemid. Minu teadlikkust tõstis oluliselt lapse surm ja sellele järgnenud sügav lein. Olen tagantjärgi taibanud, et palgatööl põlesin mitmel korral läbi ja olen nüüd selles osas palju teadlikum. Samas on see pidev protsess, mitte midagi, mis on “valmis”. Minu jaoks näiteks hiljuti oli suurepäraseks avastuseks mõte tööõnne teemalisest vestlusest Tiina Saar-Veelmaaga (tasuta kättesaadav Mikroinvestori YouTube kanalil), et kui sulle su töö väga meeldib, siis on väga suur risk ületöötada.
Millist abi oled väljas poolt otsinud?	Peale lapsekaotust otsustasin kohe, et see ei ole midagi, millega peab ise hakkama saama. Katsetasin terapeuti, kogemusnõustajat ja psühholoogi. Mulle sobis psühholoog kõige rohkem.Olen alati arvanud, et kasvõi üks vestlus paühholoogiga tuleks meile kõigile kasuks. Ka ilma traumeeriva sündmuseta. Kahjuks on meile abi küsimine nii raske. Ka see võiks olla üks asi, mis võiks olla palju tavapärasem ja loomulik osa elust.
Kas investeerimisel oled silmitsi seisnud kaotusega? Kuidas emotsionaalselt sind see mõjutas?	Ikka. Kaotusi ei ole võimalik vältida ja sellega tuleb leppida. Mulle meeldib väga ütlus, et kaotusi tuleb kindlasti, lihtsalt loodetavasti võidud kompenseerivad selle. Alguses ikka loodad, et kaotusi ei tule, aga minul oli ka alguses portfell pidevalt punane. Harjusin sellega peagi ja keerulisem oli hoopis ralli Balti Börsil, kui kõik hinnad tundusid korraga nii kallid ja ei raatsinud osta.Oluline vahe oli ka sellel, kui kaotus on paberil versus kui müüd ja kaotus on reaalne. Esimene kord suuremat miinust vastu võtta oli väga raske (loe mu blogist, kuidas lõpuks suutsin Tallinki maha müüa).
Kuidas maandad stressi?	Uni on kõige olulisem. Kui sellega tekivad probleemid on see märk sellest, et kõik ei ole korras. Mind aitab trenni tegemine, aga ka näiteks jalutamine looduses. Viimati tundsin septembris, kuidas ärevus tõusis ja sundisin end võtma vaba päeva. Võtsin koera ja läksin matkarajale jalutama. See mõjus suurepäraselt.Ka nüüd jõulude ja aasta lõpu ajal suutsin puhata, mille eest pean end kiitma. Sest mulle on puhkamine keeruline ja just sellepärast, et mulle väga meeldib rahatarkuse jagamine.Varem on aidanud ka reisimine, aga seoses majaehitusega on meil reisimisest paus. Samas igasugune keskkonnavahetus aitab. Aitab ka lugemine, aga siis kindlasti ilukirjandus. Minu puhul ka ajalooraamatud.
Kas suhetest teistega ( pere, kaaslane, sõbrad jt) oled oma piire kehtestanud?	Jah. See ei ole lihtne, aga õpin pidevalt. Inimesed elus ikka tulevad ja lähevad, ei pea seda nii valuliselt võtma.  Lähedased ei pea olema meiega alati samal meelel ega huvituma kõikidest samadest asjadest, millest mina. Aga nad peavad olema toetavad ja julgustavad.Kui nad seda ei ole, siis tasub proovida nendega sellest rääkida. Tihti mõjutavad neid nende enda hirmud.Ilma toetava abikaasata oleks mul tunduvalt raskem oma ideid ellu viia ja rõõmsalt toimetada. Olen talle, sõpradele ja pereliikmetele väga tänulik.
Mida teed oma halbadel päevadel, et tervist hoida?	Luban endale puhkepäeva. Tavaliselt ei juhtu ju midagi, kui kohe ei tee kõiki asju ära. Vahest harva, kui tõesti on tähtaeg, aga üldiselt üritan asjad alati enne tähtaega ära teha. Vahest see ei sõltu minust või ikkagi jääb endal viimasele hetkele (nii inimlik), siis tuleb see lihtsalt ära teha ja peale seda puhata. Kasutan enda motiveerimiseks premeerimist. Kui teen selle vajaliku asja ära, siis võin teha midagi meeldivat.
Millist nõus annaksid alustavale investorile, kes tunneb, et kõik ümberringi investeerivad inimesed on nii edukad ja hirm kaotuste ees on nii suur, et takistab alustamist?	Tasub mõelda sellele, et see ainult tundub nii. Mitte keegi ei ole alati ja igas asjas edukas. Kaotused on loomulik osa nii elust kui investeerimisest.Panin Mikroinvestori investeerimispäevikusse sellekohase mõttetera: “Ära kunagi võrdle enda esimest peatükki, kellegi kahekümnendaga”. Alusta pisikeste summadega. Mulle meeldib öelda: väikesed summad, väikesed hirmud. Samuti mõtle, mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Näiteks alustad 10 euroga. Kõige hullem, mis saab juhtuda on, et kaotad selle 10 eurot. Mis siis sinu elus sellest juhtub? Jah, see ei ole meeldiv tunne, aga sa vähemalt proovisid. Kaotused on parimad õpetajad. Eksimine on inimlik. Kui me ei eksiks kunagi, kust me siis õpiks?
Kes on Sinu eeskuju?	Ma jälgin paljusid tuntud tegijaid, kuid oma eeskujudeks pean hoopis nn tavalisi inimesi. Sellepärast on mul Mikroinvestori kogemuslugude Zoomi ürituste sari, kuhu kutsun ka täiesti tavalisi inimesi oma lugusid rääkima.  Nagu eelmises küsimuseski oli, siis kuulsad investorid tunduvad olevat sünnist saadik ettevõtlikud ja edukad. Nendega on raske samastuda. Loe nt Warren Buffetist raamatut Lumepall. Väga hea raamat, aga näitab ka, kui eriline ta on. Seepärast on palju inspireerivamad tavalised lood. Ka seetõttu hakkasin enda lugu blogis jagama.
Mis/kes on Sinu motivaatorid?	Mind motiveerib minu miks. Alati midagi tehes tasub endalt küsida, miks ma seda teen? Raha ei ole hea motivaator, vaid põhjus peab olema sisuline. Näiteks ettevõtlus on minu jaoks ideede teostamine. Rahatarkuse jagamise eesmärgiks on inimeste aitamine. Mida rahatargemad on inimesed, seda vähem on stressi ja rohkem üldist heaolu.Olen elanud Austraalias ja Rootsis. Seejärel Eesti tagasi tulles tundsin end veidi kohtlasena, sest olin harjunud palju naeratama. Olema sõbralik ja rääkima meeldivat “small-talki”. Kahjuks see vähenes aja jooksul Eestis elades, aga endiselt armastan naeratada ja sõbralikult vestelda. Usun, et kui meil on vähem igapäevaseid muresid, sh stressi raha pärast, siis oleme täiesti loomulikult kõik sõbralikumad ja ei pea nt arsti juures kartma, et saad sõimata: miks sa varem ei tulnud või miks sa tulid.
Kui saaksid midagi muuta, mis see oleks?	Mulle tundub, et me ei teadvusta piisavalt ühiskonnana, kust me tuleme ja kuidas see meid mõjutab.Õnneks räägitakse vaimsest tervisest ja ka rahatarkusest järjest rohkem. Aga minna on veel pikk maa.Kui saaks muuta ühte asja, siis ma sooviks, et kõik inimesed mõistaksid, et nad vastutavad ise oma elu eest ja et elu ei ole null summa mäng. Ehk et kui kellelgi on, siis see ei tähenda, et sinul on automaatselt vähem.Ela ise ja lase teistel elada. Rohkem rõõmu ja rahulolu.

Nagu te ilmselt kõik olete aru saanud, et minu vaimse tervise projekt veninud päris pikaks, aga mina isiklikult ei näe selles midagi halba, sest kui liiga palju järjest samal teemal kirjutada või lugeda, siis see mõte ei jõua kohale. Marin jagas oma valusat elukogemust kõigiga, et näidata, et abi otsimine on okei ja üksi ei peagi hakkama saama! Nii palju ilusaid mõtteid. 

Aitäh Marinile vastamast!