KOHANEMINE UUTE OLUDEGA

No nii covid sai läbi põetud ja koju tagasi tuldud. Kuna ma olen algusest peale lubanud aus olla, siis nii ma ka jätkan…..esimesed nädalad kodus oli üpriski kiire ja ei jõudnudki see keskkonna vahetus kohale, aga nüüd ma pean ausalt ütlema, et päris raske on. Ja ilmselgelt ma teen selle ise endale raskeks. Mul on koguaeg selline rahutu tunne peal, et ma pean midagi tegema ja pühendama oma projektidele, lugema, saama inimestega kokku ja kirjutama blogi, trennis käima jne. 

Reaalsus on see, et ma siiski veetsin üle aasta kodust eemal, väikeses keskkonnas samade inimestega ja ei puutunud eriti võõrastega kokku. Kontakt kodustega oli küll olemas, aga mitte igapäevane ja nüüd kodus olles ma saan aru, et kui palju on teiste inimeste elud edasi läinud ja minu oma justkui seisis. Teiste jaoks ma pole nagu ära käinudki, aga mina tunnen ennast nagu võõrkeha, kõik on muutunud ja ma ei oska kuidagi nende muutustega kaasa minna. 

Teises riigis elades oli kuidagi kindel rutiin, koguaeg samad inimesed ja samad tegevused. Koju tulles ma näen kuidas kõik on muutuv. Ja alateadlikult ma olen ka endale pinge peale pannud, et võimalikult kiiresti Eestiga jälle kohaneda ja ma näen, et see protsess ei ole nii kiire, seega tekitan ise endale frustratsiooni. 

Ja siis muidugi ma igatsen OMA inimesi, kellega ma olin kogu aeg koos, kuigi ma olen väga õnnistatud, et minu ümber on ka Eestis väga palju sõbrannasid ja sõpru, siis ei ole nii lihtne lasta lahti inimestest kellega sa elasid üle aasta koos, teises riigis. 

Ma lihtsalt tunnen, et me kohati teeme ise enda elu raskeks, paneme endale liiga kõrged ootused, kuigi tegelikult võiks ju öelda, et ou rahune maha, võta aeg maha ja lihtsalt lase olla. Kõige olulisem on meie vaimne rahulolu, kui see ei ole korras, siis kannatavad ka kõik muud valdkonnad. Ja ma saan aru, et meile ei meeldi tunnistada, et meil on valus või me ei ole rahul, lihtne on ju kanda maski ja öelda, et kõik on korras, aga see pole ka lahendus. Olen ju ise samasugune. Mu sõbrad on terve elu mulle alt üles vaadanud ja öelnud, et sa oled kõige tugevam naine, keda ma tean jne. Ühelt küljelt vaadates on see ilus kompliment, aga teisalt on see minule pandud ootus, et ma peangi olema alati see tugev persoon, kellele inimesed saavad loota.

Olenemata sellest, et minu elu justkui “ seisis “ olen ma eelmise aasta jooksul läbinud tohtu enesearengu ja suudan endale asju teadvustada ja nendest rääkida kui ei ole asjad päris korras. Ja ma arvan, et inimesed peaksid ennast rohkem avama ja õppima ütlema EI ja panema ennast rohkem esikohale. Ennast esikohale panemine ei tähenda, et sa oleksid isekas, egoist või sul on lubatud teiste vastu olla õel vms. Iseenda seadmine esikohale tähendab siiski eelkõige hoolitsema enda eest ennem kui teiste ja muidugi tegemata teistele teadlikult haiget. 

Kuidas siis ikka kohaneda uute muutustega?

1. Võta aeg maha. Kuigi elu on pidevas muutumises, siis meil ei ole kuskile kiiret. Ja see on OKEI tunda emotsioone, olgu siis see viha, kurbus, õnn, pettumus vms. Kui sa ei lase endal tunda emotsioone, siis hiljem väljendub see teisel moel. Allasurutud emotsioonid tulevad välja, nii varem või hiljem, aga kas sa tõesti tahad tegeleda nendega 5.aastat hiljem? Ja mehed, nutmine ei tee teist nõrka meest, vaid isiklikult mina hindan seda kui mees suudab olla minu ees nii avatud, et ta ei pea tundma piinlikkust kui pisarad voolavad. Mees, kes suudab näidata välja oma emotsioone on vägagi tugev ja atraktiivne. 

2. Mis paned sind tundma, et sa oled “ kodus “ ja mis on kindel? Minu jaoks on see kirjutamine. Mulle meeldib kirjutada välja oma emotsioone oma märkmikusse või paberile ja need lihtsalt hiljem ära põletada. Teiseks, ma tunnen ennast kindlalt kirjutades oma blogi, sest vahet pole, kus maailma otsas ma olen olnud, on see alati olnud midagi, mis mulle meeldib teha. Ja see on lihtsalt nii tore, kuidas inimesed võtavad selle aja ja kirjutavad mulle tagasisidet, ma tõesti väga hindan seda. 

3. Ärevus. Uued muutused tekitavad ärevust ja see on ka täiesti tavaline. Ärevust ei tohi alla suruda, sellega tuleb tegeleda. Kuidas? Seda küsimust pead sa küsima iseendalt, mis tegevused rahustavad mind? Mind rahustab värskes õhus jalutamine, trenn, mediteerimine ja lugemine. Kui aus olla, siis ma hakkasin jälle jõusaalis käima ja see tekitab minus sellist sotsiaalset ärevust, sest ma ei ole harjunud olema järsku nii paljude võõraste inimeste ümber, aga ma tean et see läheb üle, lihtsalt tuleb harjuda. Mulle meeldib meditatsioon – võtta see aeg ja vaadata enda sisse, mis tunded tulevad esile ja millega on vaja tegeleda jne. 

4. Lugemine. Mulle väga meeldib lugeda ja viimasel ajal olen pigem keskendunud rohkem enesearengule ja psühholoogiale kui investeerimise teemalistele raamatutele. Minu jaoks investeerimine on selline, et sa pead olema täiesti “ kohal “ , sest sa mängid ju enda rahaga ja kui ma tunnen sellist “ eemaloleku” tunnet, siis ma võtan aja maha, sest emotsioonide pealt ei tasu kunagi investeerida. Ja võib-olla selline suhtumine on mind tagasihoidnud suuremate vigade tegemistest. 

5. Ennast ei tohi sundida. Ma ei tea kuidas teiega on, aga mina olen selline inimene kui keegi sunnib mind midagi tegema või paneb mulle ootused, millega ma ise ei nõustu, siis ma käitun täiesti vastupidiselt. Ma usun, et inimene ei ole loodud olema “ puuris” ja kui keegi teda sinna hakkab lükkama, siis esimene reaktsioon on siiski põgenemine. Teate küll ju,  eriti hästi tuleb see välja suhete teemadel kui keegi paneb teisele liiga suured ootused liiga varakult, siis teisel pool tekib selline lämmatav tunne ja paneb jooksu. Olen olnud nii see, keda lämmatatakse kui ka see lämmatav pool nii, et ma mõistan väga hästi. Aga see ei ole ainult suhete teemadel, vaid kõikide asjadega ja seda enam kui sa elad läbi keskkonna vahetust, siis sa ei tohi sundida ennast tegema asju, sest seda rohkem sa tekitad endale ebavajalikku stressi. 

5. Muusika. Teate muusikaga on tegelikult nii ja naa, ma olen seda ise kogenud ja olen näinud seda ka teiste pealt, et kui on halb olla, siis selle asemel, et kuulata positiivset muusikat, kuulatakse hoopis depressiivset. Jällegi teadlikult viime ennast veel sügavamale. Muusika võib olla teraapia, aga sa pead seda teadvustama, et milline muusika on sulle hea ja milline viib sind veel sügavamale auku. Mulle ikka meeldib neid näiteid tuua suhete pealt, sest see on kõige lihtsam, aga kui minnakse lahku siis miks on spotifys heartbreak või break up listid nii populaarsed? Ja enamus laule on ikka sellised I loved you so much and now its all gone, you left me and I am all heart broken bla blaaa…Sellised laulud ei võta ära sinu valu, vaid vastupidi tuletavad sulle kõike meelde, seega oled nagu hamster rattal, kes jookseb ringe, aga maha ei saa. Minu jaoks jällegi kõige lihtsam on panna peale meditatsiooni muusika, kus on helid ja mitte sõnad – hea rahustav ja ma ei pea millegile mõtlema. Ja jah, vahepeal mulle meeldib ka ennast piinata ja kuulata neid südantlõhestavaid laule ja tunda endale kaasa, aga üldiselt ma saan päris ruttu aru, et ennast piinata pole mõtet. 

7. Ära võrdle ennast kellegi teisega ja rohi ei ole rohelisem teisel pool. Eestlastele meeldib ikka olla naabrist parem, aga kas see pidev võistlemine teeb ka meid sisemiselt õnnelikuks? Pigem ikka mitte. Me kõik oleme nii erinevaid indiviidid ja käime täiesti erinevat teed. Kui me hakkame kellegiga ennast võrdlema, siis me kalduma oma teerajast kõrvale ja hakkame sammuma kellegi teise rada, ega see meid koju vii. Selles suhte on sotsiaalmeedia kõige hullem, inimestele meeldib ju näidata ainult head ja ilusat ja kõik see halb jäetakse suletud uste taha, sest jumala eest me ei taha ju teistele näidata, et me ei ela ideaalselt elu. 

8. Veeda aega inimestega, kes teevad sind õnnelikuks. Oleneb muidugi millist elu muutust keegi parasjagu läbib, mõni vajab rohkem tuge, mõni pigem tahab rohkem olla omaette. Selle aasta jooksul ma leidsin endale nii mitu uut sõpra, kes mulle ikka nädalas vähemalt korra helistavad ja see aitab mul kohaneda praeguse eluga, et mul on ikkagist side olemas oma eelmise “ eluga”.

9. Poputa ennast. Jah ma tean, et ma räägin hästi palju säästlikusest ja budgeting jne, AGA ma olen alati öelnud, et sa ei tohi ära unustada ka iseennast – kõik peab olema balansis. Ma võin julgelt öelda, et mina kulutasin päris palju raha, et ennast tunda hästi – juuksur, maniküür, pediküür, massaaz, sisustasin korterit, ostsin raamatuid jne. Ja kui sul on võimalus ja see paneb sind hästi tundma, siis PALUN luba seda endale. Minu jaoks on oluline, et minu tervis on korras, minu välimus on korras, minu enesetunne ja ma suudan seda teha ka selle arvelt, et ma ei kuluta raha mõttetu asjadele või teenuste peale. Alles hiljuti ütles mulle üks sõbranna, ( kes pole endaga absoluutselt rahul) et see ma oma välimuse eest nii hoolitsen, teeb minust pinnapealse inimese. Korraks mul tekkis selline ärritav reaktsioon, aga enne kui ma midagi jõudsin vastata jõudsin mõelda, et probleem pole ju minus, vaid tal on probleem iseendaga. Ja asi ei ole absoluutselt rahas, et tema ei saaks endale neid asju lubada, talle lihtsalt meeldib teisi kritiseerida, rääkimata sellest, et ta ju ise kasutab ka neid teenuseid.  Igatahes, see ei tähenda, et ma olen kuidagi pinnapealne, ma arvan, et enese eest hoolitsemine ja hea väljanägemine, sest see on oluline Minule ja ma teen seda enda heaolu, mitte kellegi teise pärast on ainult positiivne.

Ma ei ole psühholoog, ega nõustaja, seega minu sõnu ei tasu võtta sõna-sõnalt et nii ongi, aga ma annan teile edasi arusaamad, mida olen õppinud enda kogemuste pealt ja loodan, et keegi, kes hetkel on samas kohas kus olin/olen mina, saab aru, et ta ei ole üksi ja see on okei tunda neid tundeid ja ehk saab abi nende näidete põhjal, mis aitasid/aitavad mind.

Tõmban nüüd selle jutuga vaikselt otsad kokku, sest muidu ma jään siia raamatut kirjutama.