OHVRIROLL JA JULGUS ÖELDA EI

Viimasel ajal olen selle teemaga kokku puutunud ja see väga kõnetab mind. Nii kurb on vaadata kuidas inimesed tahavad saavutada midagi, aga ei suuda sest nad on kinni ohvrirollis. Kõik teised on süüdi ja kõik on nii halb. 

„ Ma tahaks investeerida, aga ma ei oska“ 

„ Ma tahaks investeerida, aga kasumi teenimiseks pean nii kaua ootama“

„ Ma ei saa aru miks mu lähedased mind ei toeta“

„ See nii ebaaus, et ma teenin nii vähe raha“

„ Ma olen selline nagu ma olen sest minuga juhtus nii palju halbu asju minevikus“

„ Ma ei suuda edasi liikuda“

„ Ma käitun nii, sest minuga käituti nii“

„Minevik on süüdi sellest, et ma kannatan olevikus“

Jne… 

Ja siis on need inimesed, kes iga konflikti iga argumentatsiooni kuhu nad satuvad või mille ise algatavad võtavad kohe ohvrirolli. Minu ümber on paar sellist inimest ja ma väga hoolin neist, seega on lihtsalt kahju vaadata, et inimene lihtsalt raiskab oma närve ja kahjustab oma elukvaliteeti. Igakord kui ma olen sattunud nendega argumentatsiooni ja ma proovin tõestada vastupidist, et elu ei ole nii halb, et sa pead ise seda muutma, siis on alati koheselt vastus, et jaa süüdista mind, muidugi olen mina kõiges süüdi. 

Aga tegelikult oledki sina süüdi ju?! Jah vahepeal on tõde valus kuulata, aga sina ise vastutad selle eest kuidas sa reageerid situatsioonidele ja olukordadele. Ma olen endale kehtestanud reeglid, millest ma proovin kinni pidada. Kui juhtub midagi halba, siis sind pannakse valiku ette, kas sa kukud musta auku või komistad ja liigud edasi. Ja siis on see kuldne reegel kui sa kukud siis sa jäädki kukkuma, nii kaua kuni sa lõpuks haarad puuoksast kinni ja hakkad taas üles ronima. Ma olen väga emotsionaalne inimene ja võtan väga palju asju südamesse. Aastaid tagasi ma ei julgenud oma arvamust või pahameelt väga avaldada, sest kartsin konflikte ning seetõttu kogusin seda kõike enda sisse kuni lõpuks lihtsalt enam ei jaksanud.

Viimastel aastatel olen õppinud, et kui sa tahad kuskile oma elus jõuda, pead sa kaitsma iseennast ja oma emotsioone. Kui keegi ütleb mulle midagi mis mulle ei meeldi või ma tunnen ennast solvatuna nende kommentaaridest, siis ma ütlen sellele inimesele otse välja, et see ei ole okei.

Näide: Meie kollektiivi valdav osa meesterahvad,  mingil hetkel nad arvasid, et nad võivad kommenteerida minu välimust  – kas  olin paar kg juurde võtnud, või alla võtnud, või arvasid, et olen väsinud jne.  Kas see läks mulle korda? Jah! Kas ma reageerisin sellele? EI. Ehk ma olin lihtsalt vait ja siis terve päev need kommentaarid lihtsalt keesid minu sees. Ja siis tuli see päev kui mu keskealine kolleeg, kes on tunduvalt ülekaalus kõndis minust mööda ja ütles, et ma vaatan, et sa oled puhkusega paar kg juurde võtnud? Kui ma varasemalt oleks lihtsalt vait olnud ja mööda kõndinud, siis seekord ma lubasin endale, et EI, ma ei neela enam neid kommentaare alla ja ei kannata hiljem. Minu reaktsioon oli seejärel küsimusega, et kuidas on minu töö seotud minu välimusega? Ja miks sa arvad, et sul on õigus minu välimust kommenteerida? Seejärel oli kohe kohmetu vastus, ega ma halvaga ei ütle, et see oli hkmm selline pool naljaga. Siis ma ütlesin, et esiteks mina ei ole ülekaaluline ja +/- 5kg ei tee ka mind ülekaaluliseks ja ei ole ohtlik minu tervisele ja enne kui sa selliseid sarkastilisi kommentaare meie naiskolleegidele pillud ole hea ja küsi endalt, et kas Sina oled nii täiuslik, et võid teisi nii kommenteerida. See oli ka viimane kord kui keegi töö juures minu välimust kommenteeris, sest see kõik juhtus avalikult koridoris. Kas mul oli pärast hea tunne? Jah oli küll. Antud meesterahvas pidevalt kommenteeris meie naiskolleege, kas tegi sarkastilisi kommentaare otse näkku või siis selja taga. Loo moraal on see, et lihtsalt kui teile miski ei meeldi ärge hoidke seda enda sees, sest mitte keegi teine ei kannata kui teie ise. 

Ühesõnaga jube lihtne on teisi süüdistada. Ja ma olen ka samamoodi inimene ja kui midagi halba juhtub, siis reaktsioon on see, et esialgu ma vaatan teisele inimesele otsa ja siis tuletan meelde endale, et oot oot kas minu õnn ja heaolu sõltub temast? Ilmselgelt mitte. Tuleb lihtsalt üksteisega rääkida ja kui ei saa aru, siis tuleb üle küsida. Olen ise ka olnud olukordades, kus enda meelest olen täiesti neutraalne ja teine inimene loeb välja nagu ma oleks vihkane või kuri tema peale.

Õpi ütlema EI.

Miks on nii raske öelda ei? Just sellepärast, et me ei taha kedagi teist oma ei ütlemisega solvata või haavata. Ja jällegi mõtleme kellegi teise peale, mitte enda peale. Miks on nii raske ennast panna esikohale, enda vajadused ja enda emotsioonid? Kui me seda teeme siis me oleme ju egoistid ja isekad, olete varem seda kuulnud? Vähemalt mina olen. Mul oli aastaid probleeme sellega, et ma ei suutnud ei öelda, ma lihtsalt tõmblesin ennast ribadeks, ma proovisin alati kõigi jaoks olemas olla. Tööl tegin palju rohkem kui oleks pidanud, isegi kui oli väsinud sain oma sõbrannadega kokku, võtsin vahepeal ka teise töö – ühesõnaga põlesin läbi. Mingil hetkel ma istusin oma korteris diivani peale ja otsustasin, et ma ei taha nii edasi jätkata, see ei ole see elu, mida ma tahan elada. Tööl kui mul oli aega, siis aitasin oma kolleege, aga mitte enam oma vabastajast. Pidin saama sõbrannaga kokku, aga olin väsinud, kirjutasin sorry ma olen väsinud ma tahan koju minna ja neid näiteid on palju. Kas minu Ei-dest varises kellegi maailm kokku? Ei. Ja läbi nende Ei-de ma hakkasin vaimselt oma kindlust ehitama. Mis te arvate kas see oli lihtne või on lihtne? Kindlasti mitte, sellega kaasnesid ka sellised kommentaarid, et eriti ülbeks läinud, mis asja kuidas sul ei ole aega, tee aega jne.. ja  kui ma julgen otse välja öelda, et ma ei hinda kellegi kommentaari enda pihta või olen otsekohene ja julgen oma arvamust avaldada, siis ma olen automaatselt B*tch. Nagu ma varasemalt olen öelnud, et ma olen väga emotsionaalne inimene ja ma võtan neid kommentaare südamesse, aga ma olen õppinud, et ma annan endale momendi olla vihane või kurb ja siis lähen edasi. Olgem ausad elu läheb nii või naa edasi ja kui aus olla, kas sa tõesti arvad, et see inimene, kes sind solvas või kellele sa ei ütlesid, paar päeva hiljem enam mõtleb selle situatsiooni peale? Mina ei usu. Kokkuvõtteks,  julge öelda EI.  

Võib-olla natukene raske teema siia jõulumeeleolusse, aga jõulud on andmise aeg ja minu jaoks ka tänulikkuse aeg. Ärge nüüd valesti aru saage ma teen oma tänulikkuse meditatsiooni suhteliselt tihti, mitte igapäev ( on perioode kui olen teinud ka iga päev) võibolla mõned korda kord kuus oleneb kuidas on meeleolu. Jõulud-aastavahetus on aega, kus ma tavaliselt vaatan enda sisse ja analüüsin mis läks see aasta hästi, mis läks halvasti ja kuidas saaks järgmine aasta paremini. 

Jõulud on kiire aeg, aga ära unusta maha istuda ja võta hetk iseendale, et mõelda mille üle Sa oled tänulik ja mis on sinu jaoks oluline.