Teiste arvamus EI defineeri Sind

No nii hullumaja on mõneks ajaks läbi, aga kindlasti ei saa kohe öelda, et on vaikne periood. Välismaine akadeemiline “ kool”  sai läbi, peale poolt aasta ja lõpetatud koondhindega B ja Tartu Ülikooli semester A. Lubasin endale, et kui see hullumaja saab läbi, et ma kohe kindlasti väärin soojamaa reisi, aga kuna pidin operatsiooniline minema ja hetkel taastun, siis jääb see uude aastasse + ülikooli eest ma maksan ise, et prioriteedid, prioriteedid ja veelkord prioriteedid. 

Nagu ikka elu on õppetund ja võin öelda, et elukooli raames olen kindlasti ühe õppetunni võrra rikkam. Ühesõnaga täna räägime teiste arvamusest ja miks me ei tohiks sellest kinni haarata. 

Alustasin suvel välismaal akadeemilist kursust, ühesõnaga motiveeritult ja uued inimesed jne. Ilma, et ma oma identiteeti avaldaks võin öelda, et juhi/business/äri vms kursus. Igatahes  oli naiste osakaal praktiliselt olematu, peale minu oli veel kaks naist. Elame siiski ju 21. sajandis ja kõik väärivad võrdset kohtlemist, küsimus oli see et kas sellel kursusel seda oli? Kursuse alguses meid jagati tiimidesse c.a 10-12 inimest. Suhteliselt kiiresti sai selgeks, et kursusel käib hull skeemitamine, toimuvas riigis eelistati oma inimesi rohkem, vihjeid neile õppejõududelt eksamite kohta ja ühesõnaga väga ebameeldiv oli see kõik. Kursus ise oli rahvusvaheline ja n.ö koduriigi inimesi oli üle 50% ja teistest riikidest 2-3tk. Kursuse parim oli juba enne kursust välja valitud – need kuulujutte käis ringi rohkem kui seeni pärast vihma. Ja kõik vaatasid seda ebaõiglust pealt.  Alustasin kursust üsna edukalt ja siis oli tunda, kus mind hakati alla suruma. Kuulsin järjekordselt kuulujutte kuidas läbiviijad mind kiruvad – diskrimineerivas võtmes, miks ma vait ei ole nagu teised naised jne. Miks ma midagi nende kuulujuttude vastu ei teinud? Sest need on kuulujutud, ma vaidlen ainult siis kui ma tean, et mul on faktiliselt õigus. Terve see kursus oli lasteaed, kõik kirusid kõiki. Iseloomu poole pealt ma olen hall hiirekesele täielik vastand. Kui on midagi valesti, ma ei karda oma arvamust avaldada ja ühte asja mida ma kõige vähem maailmas sallin  on ebaõiglus. Ja sellel kursusel oli seda  VÄGA palju!

Ma olen nagu emalõvi, et kui ma ebaõiglust näen, siis ma kaitsen mitte ainult oma kutsikaid, vaid kõiki teisi ka. Hea näide on see, et kui öeldi enne eksamit open books ja siis eksamil öeldi, et no open books ja ma ütlesin, see ei ole õige, te ei saa nii teha, siis jäädi oma arvamusele kindlaks ja oma riigi inimesed said ülla-ülla väga head tulemused. Pärast eksamit ma muidugi vaidlesin, aga kuna osad said väga head tulemused, siis otsustati, et uut võimalust ei anta. Mina sain ka 80% aga osad kukkusid läbi ja minu meelest oli see nii ebaõiglane. 

Kui kursus hakkas lõppema, siis kursuse juhid andsid tagasisidet. Pool A4 oli väga positiivset ja üks lause oli väga negatiivne ja muidugi see läks mulle väga korda.  Ehk mulle öeldi, et improvement needed in respecting others ja 1 vs 1 vestluses  taheti  mind korralikult alandada. Okei konstruktiivne tagasiside on okei, aga need näited / süüdistused olid välja mõeldud ja mina kes tegeleb teiste aitamisega, siis selline süüdistus läks ikka väga hinge. Nt kui osad segasid tundi ja ma ütlesin, et “ please dont disturb the class”  ja muidugi ma kasutasin kõvemat hääletooni, sest keegi ei kuulanud, siis kursuse juhtide jaoks oli see disrespectful, mitte õppejõu jaoks ( õppejõud tänas). Ja kui ma muidu isutsin n.ö klassi keskel ja kui ma ükskord istusin esimeses reas, sest ma jäin põhjusega hiljaks, kõik kohad olid võetud, siis heideti ette, et ma justkui oma riigi õppejõule tahtsin “pugeda”.  Ja siis, et miks ma essee kaitsmisel küsisin klassi priimuselt raskeid küsimusi, et kas minu eesmärk oli tema hinnet alandada? Kõik kõlab lihtsalt nii absurdselt. Ja siis, et minu tiimiliikmed oli mind tiimist kõige madalamalt hinnanud, et see toetab ka nende arvamust. Ma olin, et well meie tiimi õppejõud on siin ja tema hindas mind 100%, et see ei loe? Kui suvi algas, siis ma sain oma tiimiga üsna hästi läbi, sest kodutöid ei olnud ja mängisime tiimiga spordimänge ehk veetsime rohkem aega. Kui grupitöö hakkas pihta siis 80% – ei viitsinud keegi midagi teha, istuti telefonis või öeldi, et ma ei tea ei oska, ei viitsi. Mina kohusetundlikult tegin kõik ära ja muidugi ma ütlesin ka välja, et see ei ole okei, mina ei pea teiste tööd ära tegema.  Pluss mulle heideti ette, et ma ei käi teistega pidudel jne. Ühesõnaga kõik see kokku, ma ei tahtnud oma tiimiga vabal ajal midagi teha, nad panid mind ebamugavalt tundma, aga akadeemiliselt ma suhtusin nendesse hästi – profesionaalselt. Aga nemad hindasid minu akadeemilist võimekust halvasti ja need kes ei panustanud grupitöösse midagi, siis neid hinnati kõrgelt, sest käidi koos pidudel jne. 

Ma võtsin selle kriitika vastu ja sain aru, et see keskkond oli väga maskuliine ja kuna mina naisterahvana tõin koguaeg välja vigu ja muidugi koos ettepanekutega, siis oli mind vaja alandada. Ümar laua taga ma ei hakanud nutma, aga pärast WC küll 😀

Aga nagu ma alati olen öelnud, et emotsioon tuleb välja lasta ja siis selge peaga edasi tegutseda.  Ma olen selline inimene kui midagi on öelda, siis ma ütlen otse välja kui räägin selja taga, aga noh nüüd sain kõrvetada. Eks ma viimasel päeval tegin head nägu, aga ma kaotasin igasuguse respekti nende inimeste vastu. Terve see akadeemiline kursus oli n.ö korputsioon, professionaalsust polnud haisugi, vaid kõik käis emotsioonide ajendil. Eks paar päeva said mu unetunnid kannatada, sest see kõik pöörles mul peas ja see kohutav ebavõrdsus häiris mind nii palju.

Siis ma sain aru, et see kursus on läbi ja suure tõenäosusega ma ei näe neid inimesi mitte kunagi. Ma lõpetasin selle kursuse siiski väga hea tulemusega isegi läbi nende ponnistuste mind alandada. AGA  nende arvamus ei defineeri mind inimesena. Ma ju tean, kes ma olen ja mis on minu eesmärgid ja prioriteedid. Minu eesmärk ei olnud kunagi selle kursusel saada parimaks, aga kuna ilma ponnistuseta minu algsed tulemused sinna poole suundusid, siis oli vaja kuidagi mind de-motiveerida. Ja mulle öeldi ka, et kui ma oleks suu kinni istunud, siis ilmselt oleksid tulemused paremad olnud. Ma olin šhokeeritud? Mis maailmas me elame? Aga see ei muuda mind inimesena, edaspidi kui ma näen ebaõiglust, siis ma avan oma suu, kui ma näen viga siis ma ütlen – ma saan ju aru, et ma ei ole kõigi cup of tea, aga üle pika aja ma tõesti tundsin väga suurt diskrimineerimist ja alandamist. 

Kahjuks väga paljud inimesed lasevad teiste arvamusel ennast defineerida, sest nad usuvad seda. Inimesed, kes ütlevad halvasti või asjatult kritiseerivad on kitsarinnalised, keda häirib kui kellegil teisel läheb hästi või kes saavad naudingut teiste maha tegemisest. Nende arvamus sinust ei kirjelda sind, see kirjeldab neid ennast. Kui keegi sind ründab, siis see on peegeldus, et midagi neis endis või nende elus on tasakaalust väljas. Kui inimene ise on õnnelik ja tasakaalus, siis ta ei ründa mitte kunagi teist inimest. Ja nüüd on see kõige raskem soovitus või ütlus, et ära võta personaalselt?! Ma ütlen seda endale väga tihti, aga vahepeal unustan ära – sest ka mina olen inimene ja vahest saavad emotsioonid võitu. Mida vähem võtame asju isiklikult, seda kergem ja lihtsam on meil endil. Lisaks inimesed näevad sind sellisena nagu nad ise soovivad. Ükskõik kui hea inimene sa ka ei oleks, või ükskõik kui palju head sa siin maailmas ära ei teeks, alati on keegi kes sind ei salli ja sind kritiseerib. Oluline on alati jääda iseendaks. Mitte kellegi hinnang sinust ei saa olla kunagi olulisem kui sinu hinnang iseendast. Kui sa tunned, et sa ei arva endast hästi, siis sa pead sellega tegelema, sest vastasel juhul oleks sa kerge saaks raisakotkastele. 

 Kokkuvõtvalt F*uck it, mida teised Sinust arvavad, eriti veel võõrad inimesed. Minu jaoks on oluline eelkõige minu lähedaste arvamus, aga see ei tähenda, et ma seda koguaeg aktsepteerin,  aga nemad on minu pere ja ma kuulan nad alati ära, aga lõppkokkuvõtes tean mina ise mis on mulle parim.