Sinu sõber ei ole Sinu terapeut

Minu sõnumitesse potsatas üks kiri küsimusega, et mis ma sellest arvan. Nimesid nimetamata üks tuntud tegelane oli välja reklaaminud, et ei usu, et oma raha peab kindlasti terapeutidele panema, väga palju annab tasuta ära teha kui on head sõbrannad. Tavaliselt mind väga ei morjenda, mida keegi arvab või avaldab, aga kuna see teema on minule südamelähedane + tegemist on inimesega, kellel on palju noori jälgijaid, siis tundsin, et pean ikka sellel teemal sõna võtma. Ei näita kellelegi näpuga ja arvestan fakti, et see võib olla kontekstist välja rebitud. Sellegipoolest olen seda arvamust kuulnud korduvalt + ka ise nii arvanud, enne kui käisin ära mustas augus. 

Ps! See postitus on kuskil nädal tagasi kirjutatud, et kes saab aru, kellest ma räägin ja kui palju on see teema kulmineerunud, siis seda enam on sellel rohkem tõepõhja all, et sõbranna ei ole Sinu terapeut. 

Kindlasti olete kuulnud, et  jagatud mure on pool muret ja nii ongi. Ja siin on ka suur meeste ja naiste vaheline erinevus, ( see ei tähenda, et kõik mehed ja kõik naised, aga selline üldine arvamus/mulje) naistele meeldib KÕIKE jagada. Kui kodus peika jättis sokid pesukorvi viskamata, siis juba naiste chat lahti ja kuule teate, mis siga mul kodus on jne 😀. Okei, no see ka natukene selline pool naljaga, aga saate aru küll, meile meeldib oma sõbrannadega kõigest arutleda ja mingi maani on see ka okei, aga Sinu sõbrannad ei ole terapeudid, nad ei ravi teid terveks. 

Minu mees on mulle öelnud, et temale EI meeldi kui meil on omavahel tüli ja ma lähen oma sõbrannadele kaagutama. See on meie vaheline argumentatsioon, mida meie peaksime suutma omavahel kahekesi ära lahendada ja koos seljatama. Ei saa ju vastu vaielda, tal on point täitsa olemas. Üldjuhul ma pean sellest ka kinni või siis kui jääb mind miski häirima, siis räägin sellest oma psühholoogile (aga vahepeal ikka kaagutan ka :D, ma olen ikkagist naine:D). 

Aga miks me ei tohi võtta sellist suhtumist, et meie sõbrad/sõbrannad teevad ära terapeudi töö? No ei. Sinu sõbrad ei ole kunagi neutraalsed, isegi kui nad ka väga palju üritavad, nad on ikka Sinu inimesed ja alati Sinu poolel ja kui on Sinu vastu, siis on miskit korrast ära.  Kindlasti oled oma sõpradele rääkinud, mis hetkel muret teeb ja saanud vastuseks “ küll kõik saab korda” , “ ta on ikka mega jobu”,  “ aeg parandab kõik haavad” või “ proovi sellele mitte mõelda”.  Need lohutussõnad võivad hetkeks toimida ja tekitada hea tunda, aga see ei ole püsiv lahendus. Enne kui ma hakkasin tegelema vaimse tervisega, siis olin ka selline, et kui läksin lahku, siis ma tüütasin oma sõbrannad ära oksendamiseni – ühe ja sama jutuga. Ärge saage valesti aru, mul on väga head sõbrannad ja nad kõik kuulasid ära ja lohutasid, aga miks pikemas perspektiivis ei hakanud kergem? Sest nemad ei õpetanud mulle toimetuleku strateegiaid, miks ma nii tunnen ja kuidas nende emotsioonidega toime tulla  – seda oskab ainult õppinud ja koolitatud inimene. 

Ja kui aus olla, siis ma ei taha panna oma sõpru sellisesse olukorda, kus ma neid vaimselt väsitan ja ei taha ka olla ise sellises olukorras, kus ma olengi psühholoog. Muidugi ma kuulan ja aitan, aga kui tunnen et inimesel on vaja rohkem abi, siis ma soovitan neil pöörduda psühholoogi juurde. Ja kui on olukord, kus teine inimene proovib oma raskust lükata minu õlgadele, siis ma olen out.  

Ma saan aru, et pea iga teine inimene kes on lugenud paar vaimse tervise raamatut peab ennast terapeudiks, siis päris nii ikka ei ole.  Sõbrad on toeks, aga nad ei suuda ära tuvastada kas sa oled depressioonis, kas sul esineb meeleoluhäireid, stressi,  ärevust või mingit muud häiret, millega on vaja tegeleda. Ausalt ka, ma olen lugenud tohutult palju erinevaid vaimse tervise raamatuid ja õpin seda kõike ka koolis ja võin öelda, et see ei ole kaugeltki LIHTNE ja sellepärast ma usaldangi psühholooge, sest ma tean kui palju nad on õppinud ja ennast harinud, et aidata inimesi. 

Nagu ma ka enne ütlesin, et sõbrad ei ole neutraalsed, ehk tihtipeale võib see “ kurtmine” tuua rohkem kahju kui kasu. Toon siia näite päriselust. Antud näide on lühidalt kokku võetud, aga ülikoolis seda olukorda põhjalikult igast küljest analüüsitud.  Liisal oli tüli oma boyfriend Mati-ga, tüli sisu seisnes selles, et Liisale ei meeldinud, et Mati saab oma naiskolleegidega hästi läbi ja, et  koos käiakse ka tööüritustel.  Mati on meedik ja paraku enamus tema kolleege on naisi.  Mati on iseloomult ekstravert ja talle meeldib suhelda, ta ei flirdi ja on truu Liisale. Mati keeldus oma telefoni sõnumite näitamist, sest tundis, et see on tema privaatsuse rikkumine ja Liisa peaks teda usaldama – pole usaldust, pole suhet.  Liisa helistab oma sõbranna Marile ja kurdab, et talle ei meeldi, et Matil on nii palju naiskolleege ja, et  tema ei tea millest nad räägivad ja mida nad tööüritustel teevad, lisaks Mati ei olnud nõus näitama ka oma telefonivestlusi.  Mari oli hiljuti oma kaaslasest lahku läinud, sest tema kaaslane pettis teda oma kolleegiga. Automaatselt Mari istutab ennast sinna situatsiooni sisse ja veenab Liisat, et Mati ei ole talle truu ja see ei ole okei naiskolleegidega läbi käia ja Liisal on õigus olla Mati peale pahane ja Mati peab nüüd tõestama Liisale, et on tema usaldust väärt. Peale kõne lõpetamist on Liisa kindel ,et Mati teda petab ja tema peas käib läbi tuhat erinevat stsenaariumit ja enesetunne on 100 x hullem. Liisa ootab millal Mati koju tuleb ja siis peetakse maha III Maailmasõda.  Ühesõnaga see situatsioon lõppes sellega, et Liisa ema soovitas Liisa pöörduda psühholoogi poole, kus ka edasi mingi koos Matiga paariteraapiasse. Pärast poole aasta pikkust teraapia seansse, tundis Liisa ennast palju paremini, sest tegeles oma mineviku traumadega ja õppis Matit usaldama.

Loo moraal seisneb selles, et Mari ei tahtnud Liisale halba, aga tema enda halb kogemus tegi Liisa enesetunde veel mitu korda halvemaks. Kui Liisa oleks läinud psühholoogi juurde (ei pane siin diagnoosi, ega pane sõnu suhu, vaid avaldan arvamust läbi kogemuse), siis  suure tõenäosusega  psühholoog oleks Liisa ära kuulanud, küsinud eelnevate suhete kohta, uurinud tema tundeid ja emotsioone ja tegelenud nende tunnetega, et miks Liisa oli armukade ja miks ta ei usalda oma partnerit. Antud situatsioonis tuli välja, et Liisa isa jättis nad väiksena maha ja samuti eelmine elukaaslane pettis teda ja seetõttu on tal raske KÕIKI mehi usaldada. Psühholoog aitas Liisal tegeleda tema eelneva traumaga ning selleks kasutas erinevaid terapeudilsi mehhanisme, lisaks aitas parandada kommunikatsiooni tema ja Mati vahel. 

Kas Sina kasutad oma sõpru terapeudina?

Kas enamasti võtad ühendust siis kui tunned ennast halvasti?

Kui oled koos oma sõbra/sõbrannaga, kas oled just Sina see kes enamus ajast räägib?

Kas peamine teema millest arutatakse on Sinu mured?

Kas alustad vestlust lootuses, et leiad lahendust oma probleemile? 

Kas Sulle pakuvad huvi sõbranna tegevused ja tunded või keerutad vestlust peamiselt kaasates enda elus toimuvat?

Kas sa küsid pigem harva kuidas su sõbral läheb ja isegi kui küsid, kas sa kuulad või viid jutu teema kohe enda probleemide juurde tagasi. 

Võib-olla kellegile selline sõprussuhe sobib, ei mõista hukka, aga mina ei pea sellist suhet tervislikuks. Ja sellest dünaamikast välja tulemine on keeruline protsess, sest see võib teha haiget nii sinule kui ka sinu sõbrale. See on täiesti võimalik, et kui hakkad tasakaalu sellisesse suhtesse looma võib hoopiski sõprus puruneda, sest teine pool tunneb, et sa ei hooli ja Sind ei ole enam tema jaoks olemas. Antud situatsioonis pead sa olema endaga aus ja tunnistama kas selline sõprus on Sinu jaoks tõesti vajalik? Olen olnud sellises olukorras, rohkem kui ühe korra, aga mida rohkem eneseteadlikumaks sain, seda rohkem hakkasin sellisest olukordadest väljuma. Kuidas ma siis seda tegin?

Kuna ma olen oma sõprade suhtes väga valiv, keda ma lasen endale lähedale, siis üldiselt olen ma ka nõus meie suhte nimel tööd tegema. Aeg- ajalt ma siiski vaatan sellised suhted üle ja kui midagi ei ole muutunud, siis tuleb uus leht pöörata ja eluga edasi minna. 

Kui mu elus on olnud kedagi, kes non-stop ainult kurdab ja räägib enda asjadest, siis ma olen hakanud küsima, mida sa minult vajad? Sellega ma saan kohe selgeks, kas ma pean talle nõu andma või lihtsalt kuulama. Ühtlasi aitab minul hinnata kas ma suudan talle anda seda, mida ta hetkel vajab või pean tõmbama piiri vahele. Olen vastanud nii : mul on kahju, et sa nii tunned, aga mul ei ole täna energiat sind kuulata või kui tundub liiga karm võib öelda, et mul on praegu endal raske ja ma pean tegelema eelkõige enda emotsioonidega. Kui su sõbranna selle peale solvub, siis sa ei peaks ennast halvasti tundma, sest see näitab ainult kui isekas tema on. 

Kui sulle meeldib olla terapeut sõpradele, kes on hädas, oled tõenäoliselt väga empaatiline ehk nagu mina – maailma päästja! Tavaliselt tahan kõik teised ära päästa, aga ise samal ajal uppudes. Kuigi empaatia on imetlusväärne, võib selle liigne väljendamine viia emotsionaalse kurnatuseni. Pea meeles Sinu sõbra mured, ei ole Sinu mured ja sa ei vastuta nende lahendamise eest. 

Olen öelnud ka välja, et ma tõesti arvan, et sul on vaja professionaalselt abi. Kahjuks ma ei saa Sind aidata ja ma ei näe, et sinu probleemi non-stop ventileerimine ja sellest pidevalt rääkimine tooks Sinu ellu positiivset muutust. 

Ja kui miski ei muutu, siis hakkan ennast distanstseerima ja tegelema tegevustega, mis toovad minu ellu energiat ja suhtlema inimestega, kes toovad positiivsust. Võib-olla kõlab karmilt, aga pole hullemat suhtlust kui see, et sa annad kogu oma energia teisele inimesele ja sa näed, et mitte miskit ei muutu ja ma ei räägi ühest vestlusest, vaid vestlustest samadel teemadel, mis kestavad kuid ja aastaid. 

Mis ma tahaksin kõikidele öelda, et enda heaolu tuleb seada ettepoole ja siin ei mängi rolli kui lähedane see teine inimene on, kas on nad Sinu vanemad või parimad sõbrad/sõbrannad. Oma mentorluses puutusin korduvalt naistega kokku, kes rääkisid et kuidas nende sõbrannad ja pereliikmeid neid manipuleerisid ja kui ei saanud seda, mida soovisid siis tegid ennast ohvriks. Ja siis proovisid saada seda, mida nad soovisid läbi inimesele süümepiinade tekitamise – SEE EI OLE OKEI! Lisaks ei ole ka okei manipuleerida, et aga mina ju sind tookord aitasin, mäletad? Miks sina nüüd mind ei aita? Sellises olukorras olen alati öelnud, et aitamisel ja aitamisel on suur vahe ja kui me kedagi aitame peaks see tulema südamest, mitte klausliga et terve Sinu järgneva elu pead sa mind aitama ja minu jaoks olemas olema. 

Ühesõnaga väga pikk postitus, aga tundsin vajadust sellest rääkida!