AJAST kinni pidamine ja blogis külas dividendinvestor – MÄRTEN KRESS

Meie viies vastaja on Märten Kress, endine kauaaegne fondijuht ja blogi dividendinvestor.ee eestvedaja. Enne kui lähme intervjuu juurde räägime natukene vaimsest tervisest ja täna just nimelt ajast kinnipidamisest. 

Vaimne tervise rubriik: Ajast kinnipidamine. Eelmine kolmapäeval toimus minu mentorluse grupi esimene kohtumine ja alustasime ice break-iga, kus küsisime üksteise käest küsimusi. Nimelt küsiti minu käest mis mind ärritab? Ja minu vastus oli kokkulepetest kinni mitte pidamine. Ma usun, et meil kõigil on neid sõbrannasid/sõpru/kolleege/pereliikmeid, kes viimasel minutil ilma hea põhjenduseta alt hüppavad või jäävad kohtumistele pidevalt hiljaks. 

Kui oma viimases postitusest kirjutasin, et oma aega tuleb väärtustada ja ennast tuleb seada esikohale, siis ärge saage minust valesti aru, et seda ei ole okei teha teiste arvelt. 

Mul on üks selline sõbranna, kes on nagu pereliige ja aastaid ajas mind nii endast välja see, et ta tühistas meie kohtumisi  alati c.a 30 minutit enne kokkusaamist ja  põhjuseks, et ma ikka ei viitsi, teeme mõni muu päev. Jah, ma olin tema peale väga pahane, aga siis ma küsisin endalt, et miks see mind pahandab ? Ma proovin oma aega sättida nii, et mul on kõige ja kõigi oma lähedaste inimeste jaoks aega, aga kui ma lepin sinuga kokku päeva millal kohtuda, siis tuleb see millegi muu arvelt. Aja ja tegevuste planeerimine on minu jaoks väga olulisel kohal, sest muidu ma ei jõuaks mitte midagi ära teha, sest koju tulles on oht langeda oma diivani kaissu ja sealt mitte enne voodisse minekut tõusta. Selline käitumine tekitab  minus tunde, et mina ei ole oluline ja et minu aega ei hinnata. Meil oli nii mõnigi tõsine vestlus sellel teemal, aga kõige paremini aitas see kui ma tundsin, et see ärritas mind, siis ma tõmbusin sellest suhtlusest mõneks ajaks eemale. Tegelikult on ju probleem minus, see ju ärritab mind, mitte teda. Ja siis tulebki küsida endalt,  kas ma aktsepteerin sellist inimest oma elus või mitte? Tänaseks on olukord paranenud, aga eks neid tühistamisi tuleb aeg-ajalt ette, aga mitte nii tihti ja ühtlasi on ka minu suhtumine muutunud, et ma aktsepteerin teda sellisena nagu ta on ja igaks juhuks on mul alati ka plaan B olemas. 

Teine tüüp on “ Im always fashionably late”, minu jaoks on sellist tüüpi inimesed, kes ei oska oma aega planeerida. Sa tead, et sul on töö kohtumine/ kokkusaamine või mis muu kohtumine, aga ikka sa lähed 5 minutit varem kodust välja teades, et sa ei jõua õigeks ajaks kohale. Ma usun, et meil on kõigil olnud selliseid hetki kui me jääme koju “ unistama “, aga kui need “ unistamised “ muutuvad liiga tihedaks, siis on see juba nähtus, et sa ei oska oma aega planeerida. Sina võid ju küll mõelda, et ah mis see ikka on kui ma hilineb 15-20 min, aga teisel inimesel on juba selleks ajaks muud plaanid. Üks mu sõbranna hakkab alati ennast meikima siis kui peaks juba kodust välja minema ja teine sõbranna lihtsalt jääb koju lugema või muid asju toimetama ja siis üks hetk avastab, et peab 10 minuti pärast juba tööl olema ja siis käib nagu tuisk kodust läbi, aga hiljaks jäävad nad mõlemad nagunii. Ja muidugi suurt rolli mängib ka see, et kas sulle antakse teada, et jäädakse hiljaks või ei. 

Kuna ma ei ole olnud eriline kohtingutel käia, siis olen pigem neid lugusid kuulnud kõrvalt, kus üks pool hilineb, aga teada ei anta. Sõbranna läks kohtingule ja ootas siis oma kaaslast – 5 minutit – 15min – 30 min, ühel hetkel kannatus katkes ja helistas, et kas oled üldse tulemas? Mille peale kaaslane vastas, et tööl läks kauem, olen 40 min pärast seal. Mina isiklikult oleks minema kõndinud, aga sõbranna jäi ootama, kutt ei jõudnud ka 40 min vaid tunni pärast, kokku jäi ta hiljaks 1.5h. Sõbranna siis küsis hiljem, et miks sa mulle ei helistanud, et ma oleks võinud ju tulla hiljem, mille peale kutt siis ütles, et ta ei arvanud, et sellest midagi halba on, et veidi hilineb. Sellest kohtingust ilmselgelt  ei sündinud happy ending love storyt. 

Kokkuvõtvalt ma tahan öelda, et osad inimesed tõesti ei arva, et selles on midagi halba kui nad pidevalt hilinevad või tühistavad kohtumisi viimasel minutilt. Ühtlasi tähendab see ka seda, et neile ei ole sellist käitumist pahaks pandud. Sa ei saa olla sellise inimese peale kuri kui sa ei ütle talle, et sinu jaoks ei ole see aktsepteeritav käitumine. Tihtipeale me mõtlema, et see on common sense, aga teise inimese jaoks ei pruugi see nii olla. Kui Sa väljendad oma muret ja ikka midagi ei muutu, on see Sinu otsus kas aktsepteerida sellist inimest oma ellu või mitte. Pidevalt bitchida sellist inimeste üle ei ole samuti tervislik! Aeg-ajalt ei tee halba kui ka endalegi peeglist otsa vaadata ja mõelda, et kas Sina aktsepteerid teiste aega oma käitumisega. 

Kõikidele investoritele on esitatud samad küsimused eesmärgiga motiveerida lugejaid ja teadvustada vaimse tervise olulisust ( sõnastust ei ole muudetud)

“Minu nimi on Märten Kress. Aastatel 2006-2016 juhtisin Danske pensionifondides investeeringuid, enne seda tegelesin finantsriskide juhtimise juurutamisega riigi reservidele. Oma rahaasjadega püüan toimetada lihtsat motot järgides: säästan regulaarselt, investeerin targalt, saavutan finantsvabaduse.” – dividendinvestor

KÜSIMUS	VASTUS
Millal alustasid Sina investeerimisega ja mis olid esimesed muutused vaimse tervise juures (Mindset)  mida pidid muutma?	Tegin oma esimese investeeringu 1997. aastal ülikooli I kursusel käies. See oli tehtud puhtalt ahnuse pealt, parasjagu oli käimas Tallinna börsi esimene tõsisem buum. Mingit teadlikku emotsioonide jälgimist seal ei olnud. Õnnestus kuu-pooleteise pärast aktsiad suure kasuga maha müüa, õppelaenu sai kasvatatud ja elu tundus ilus. Sihipärase investeerimisega alustasin 2013. aastal. Ma ikka meeletult kartsin oma enda raha investeerida. Töö juures tegin fondijuhina iga päev tehinguid sadade tuhandete eurode väärtuses, aga oma tuhande euro investeerimisel käsi värises. Üpris kiiresti avastasin, et seda hirmu ja ebamugavustunnet leevendab asjaolu kui ostetud aktsia või fond maksab dividende. Siis tundus, et isegi kui hind langeb, siis vähemalt saan regulaarselt sealt mingit rahavoogu. See võttis investeerimise hirmu vähemaks. Ebakindlust täieliku kapitali kaotuse vastu haldasin sellega, et kui ühe käega ostsin üksikaktsiaid, siis teisega alati juurde ka ETFe.
Mis on Sinu  suurim õppetund?	Ma arvan, et minu suurim õppetund investeerimises on järgmine – jää oma strateegiale kindlaks, käi oma rada, sest see on see, mis sobib sinu karakterile. Mulle meeldib New Yorgi Ülikooli professori Aswath Damodarani tsitaat “Inimene, keda sa pead kõige paremini tundma õppima ei ole Warren Buffett või Peter Lynch. See oled sina. Sa pead mõistma, mis tekitab sinus reaktsioone, mis paneb sind tundma mugavalt, mis ebamugavalt. Investeerimisedu võti on iseenda karakteri tundmine”.
Kui palju tegeled oma vaimse tervisega?	Tegelen regulaarselt. Püüan igapäevaselt praktiseerida teadlikkust ehk märgata ning vahetult kogeda enda ümber ja enda elus toimuvat. Igal hommikul pärast qigongi harjutusi ka mediteerin. Kord on need enese rahustamise ja tasakaalu leidmise sessioonid, teinekord aga hoopis visualiseerimise ja iseenda inspireerimise sessioonid. Mõnikord jälgin lihtsalt oma mõtteid, oma hingamist või seda mida tunnen oma kehas. Püüan ka jooksvalt päeva sees märgata, millal ärritun või reageerin millelegi või tegelen negatiivse sisekõnega ning siis koheselt erinevaid õpitud tehnikaid rakendada.
Millist abi oled väljas poolt otsinud?	Kui räägime vaimsest tervisest, siis minu jaoks on esmased abimehed selleteemalised raamatud, Sadhguru videode vaatamine ja juhendatud meditatsioonide salvestused, mida olen aastate jooksul omale soetanud. Vaim ja keha on ühenduses. Kui vaimse pingega hakkama ei saa, isegi erinevaid õpitud tehnikaid kasutades, siis lähen nii-öelda keha kallale. Füüsiline maatöö, pikad jalutuskäigud või trenn – need pakuvad vähemalt ajutist leevendust ja teinekord on selle baasi pealt siis hoopis lihtsam vaimse poole tervendamise ja tasakaalustamisega edasi minna.
Kas investeerimisel oled silmitsi seisnud kaotusega? Kuidas emotsionaalselt sind see mõjutas?	Kuna olen oma karjääri jooksul olnud nii Eesti riigi reservide riskijuht kui ka pensionifondide fondijuht, siis kaotustega on silmitsi tulnud seista õige mitme tahu alt vaadatuna. Ükskõik, kas investeerida oma enda raha või teiste oma. Samm number üks kaotuse puhul on aru saada, kas tegu on permanentse kapitali kaotusega (maksejõuetus, pettus vms) või lihtsalt investeeringu turuhinna kõikumisega. Need on kaks väga erinevat asja. Hinnakõikumine mind kuigivõrd ei morjenda. Minu portfellis on olnud aktsiaid, mis ühe päevaga langesid -67%. Ebameeldiv, kuid rahulik ja kannatlik meel on aidanud ka sellistest kaotustest kenasti välja tulla. Väga palju kergemaks teeb kaotuste talumise portfelli hajutatus. Hindan rahulikku und ja seepärast on minu portfell ikka päris hästi hajutatud, mõni ütleks isegi, et liiga hästi 🙂
Kuidas maandad stressi?	Siin jõuame tagasi keha ja vaimu ühenduse juurde. Mõnikord on stressi maandamiseks tarvis anda tööd kehale, teinekord hoopis ajule. Püüan olla enda suhtes heatahtlik ja tähelepanelik ning aru saada, mida mu keha ja vaim parasjagu nõuavad. Kui vaja, siis lähen jalutama, et saada pea klaariks ja leida muredele lahendusi. Teinekord rassin maal füüsilist tööd teha või käin trennis. Aga mõnikord on tarvis anda tegevust hoopis ajule, unustada kõik mured ja ümbritsev ning midagi kirjutada, kujundada, arvutada või kasvõi mängida mõnd mõtlemist vajavat mobiilimängu.
Kas suhetest teistega ( pere, kaaslane, sõbrad jt) oled oma piire kehtestanud?	Jah olen ikka ja vajadusel väljendan seda ka jooksvalt selgelt. Püüan seda teha heatahtlikult ja selgitusi jagades, kuid mu karakter kipub sellistel hetkedel mind suunama ikka väga range ja tõsise oleku juurde. Asi, mis vajab timmimist.
Mida teed oma halbadel päevadel, et tervist hoida?	Kui vähegi võimalik, siis teen päeva või järgmise päeva kohustustevabaks. Ennekõike selles valguses, mis puudutab kohtumisi ja suhtlemist. Marineerin lihtsalt omas mahlas, püüan vältida negatiivset sisekõnet ning leida parasjagu toetavaid ja inspireerivaid tegevusi. Mõnikord on selleks Youtube’ist videode vaatamine, mõnikord sukeldumine mõnda kirjatöösse või aktsiaanalüüsi või siis hoopis millegi põneva lugemine või uue huvitava teleseriaali avastamine. Olen olnud piisavalt tähelepanelik, et tänaseks tean kahte asja: 1) mul ei ole mõtet end ülemäära takka sundida, sest see ei too head ja 2) see kõik on mööduv, hiljemalt 2-3 päeva pärast on see möödas.
Millist nõus annaksid alustavale investorile, kes tunneb, et kõik ümberringi investeerivad inimesed on nii edukad ja hirm kaotuste ees on nii suur, et takistab alustamist?	Alusta väikeste summadega, tee esimene investeering ära ja siis lihtsalt oota ja vaata. Teiseks, kaotused on pilet tootluse saavutamiseks. Kui sa seda mõista ja aktsepteerida ei suuda, siis on keeruline. Täpselt samamoodi nagu kinno minnes tuleb elamuse saamiseks soetada pilet, soetame pileti ka investeerimises tootluse saavutamiseks. Selle pileti hinnaks on investeeringu turuväärtuse kõikumise talumine. Kui kaotusi ei oleks, poleks ka tootlust. Määramatus ja ebakindlus ongi just nimelt see, mis võimaldab teenida positiivset pikaajalist tootlust
Kes on Sinu eeskuju?	Mul ei ole eeskujusid ja kedagi pjedestaalile ei sea. Püüan õppida neilt, kelle osas tundub, et parasjagu on, mida õppida. Loomulikult on omad lemmikud, kuid ka need vahetuvad. Pean lugu ja olen palju õppinud muuhulgas sellistelt inimestelt nagu Joe Dispenza, Sadhguru, Howard Marks, Aswath Damodaran, Morgan Housel ja Jwing-Ming Yang. Tegelikult ka oma kallilt abikaasalt olen palju õppinud. Meie karakterid on väga erinevad ja see paarisuhe on päris palju aidanud õppida uut iseenda kohta.
Mis/kes on Sinu motivaatorid?	Minu suurimaks motivaatoriks on mingi sisemine jõud või rahulolematus, mis aeg-ajalt tõstab pead ja küsib, et kas see ongi see, mida sa tegelikult tahad?! Uudishimulikkus on samuti motivaator. See paneb päris sageli tegutsema ja küsimustele/probleemidele vastust otsima. Kindlasti on minu jaoks motivaator ja visualiseerimine. Läbi sellise justkui elava unistamise saan aru ja tean, mida soovin saavutada ning ajapikku saab sellest soovist ning selle poole liikumisest justkui elu osa.
Kui saaksid midagi muuta, mis see oleks?	Esimese asjana tuleb täna pähe kõik sõjaga seotu. Olen viimastel nädalatel vaadanud omajagu Netflixi sarju (Marco Polo näiteks) ning ikka ja jälle tabanud end mõttelt, et sõjad on õudsad ja koleded, me kõik teame seda, kuid millegi pärast on need olemas olnud aastasadu kui mitte aastatuhandeid. Kui mul tõesti oleks võlukepike, millega midagi väga suurt muuta, siis puudutaks see just seda. Ma siiralt usun, et on olemas muid viise, kuidas lahendada selliseid konflikte, mõõduvõtte või siluda tekkinud pingeid.

Esiteks suured tänud Märtenile vastamast ja ma pean isiklikult ütlema, et tema vastused mõjusid mulle väga motiveerivalt nii,et ma lugesin neid mitu korda läbi ja võtsin aega, et mõtiskleda oma elu ja investeerimise strateegia üle. Eriti mis mulle hinge läks oli avatus ja tasakaalu saavutamine elus. Kui need vastused ka kedagi ei motiveeri või ei anna tõuget investeerimisega alustamiseks, siis mina ei tea enam, mis veel võiks anda.

Siinkohal tahaks öelda meestele, et “ kõva mehe “ mängimine ja emotsioonide maha surumine hirmus välja paista nõrgana, ei ole enam tänapäeval teema. See ei tee teist Alfa isast. Mis saaks olla veel sümpaatsem kui mees, kes tegeleb nii oma vaimse ja füüsilise tervisega, on avatud silmaringiga ja püüdleb parema tuleviku poole? Igaks juhuks mainin ära, et inimestele meeldib lugeda ridade vahelt ja tihtipeale väga valesti, et ma ei avalda siin Märtenile armastust, vaid motiveerin kõiki Eesti inimesi, valdavalt mehi ( suur osa naistest tänapäeva juba pühendab oma aega vaimsele tervisele) olema rohkem avatum ja tegelema oma vaimse tervisega, sest kui peas on kõik tasakaalus on ka muudes valdkondades tasakaal.