AUSTUSEGA NAISTELE!

See postitus on pühendatud kõikidele tugevatele eesmärkidega naistele, keda on tema teekonnal narritud, alandatud, diskrimineeritud, eiratud jne.

Minu poole on pöördunud päris palju naisi sellel teemal või naised, kes on mind kiitnud, aga kirjutanud, et teatud põhjustel nemad pole seda teekonda ette võtnud või nad ei arva, et on piisavalt tugevad jne.

Olin ja olen üks teist.

Mind on narritud juba algkoolidest saati: paks, loll, rumal, kole jne. Ma ei olnud kunagi rasvunud, jah ma olin veidi kogukam kui keskmine peenike laps. Mäletan selgesti kuidas vaatasin ajakirju ja unistasin, et tahaks olla samasugune. Kõige hullem oli see, et minu enda sugulased narrisid mind paksukeseks, mitte ainult õelad lapsed koolis. Juba algkoolist saatis tundsin, et ma ei ole piisav.

Gümnaasium – vahetasin kooli, hakkasin trenni tegema ja ma ei mäletaks, et mind oleks kunagi seal narritud kehakaalu pärast, aga siis oli teised probleemid. Tahtsin alati olla osa populaarsest kambast ja olingi, aga see manipulatsioon, mis sellega kaasnes oli jälle vaimselt väga raske ja kurnav, mis pani mind jälle tundma, et ma ei ole piisav – küll ma ei olnud pärit rikkast perekonnast, küll mul ei piisavalt raha, et minna puhkama või osta kalleid riideid. Ühel hetkel otsustasin, et vahetan sõpru ja olin pigem osa tagasihoidlikumast grupist ja siis narriti mind sellepärast, et ma ei tahtnud teiste manipulatsioonist enam osa saada. Tüüpilised keskkooli draamad kui julgesid oma arvamust avaldada või öelda asju välja otse, siis pöörati kõik sinu vastu jne.

Olen pääsenud vägistamise katsest – oma enda tädi mehe poolt. Ma olen siiamaani tänulik, et minuga midagi ei juhtunud, sest kui palju on neid naisi/tüdrukuid Eestis, kes ei ole pääsenud või kes ei julge sellest rääkida. Kui mu tädi mees üritas, siis ma jooksin kohe tädi juurde, et rääkida, aga mis tema selle peale ütles? Küll sa ise selle põhjustasid, keegi sind ei usu nagunii. See oli ka viimanekord kui ma oma tädile külla läksin, aga 14a lapsena ma tundsin jube häbi ja ei julgenud sellest kellelegi rääkida. Emale julgesin rääkida alles siis kui ma olin 18. aastane ja teadsin, et mina ei olnud selles süüdi. Neli aastat elasin selle teadmisega oma sees ja süüdistasin iseennast, sest mu tädi ju süüdistas mind.

Ülikoolis – jällegi pidin läbi minema tulest ja veest. Siinkohal olid kiusajad mehed. Küll ma olin loll, küll ma olin liiga tark, küll ma olin kole, küll ma olin liiga ilus, küll ma rääkisin liiga palju, küll ma rääkisin liiga vähe, küll mulle tehti erandeid sest olin naine, küll olin liiga aktiivne, siis jällegi vähe aktiivne, küll olin liiga otsekohene, küll liiga sõbralik, küll liiga ülbe jne. Ükskõik, mis ma ka ei teinud, ei tundunud, et ma oleks olnud piisav.

Mulle on öeldud, et mine tapa ennast ära, maailm oleks ilma sinuta palju parem!

Magistrantuuris – kõik oli väga chill, inimesed austasid ja toetasid üksteist 100%.

Töö – mul on väga palju häid mees ja nais kolleege, kes mind austavad ja toetavad, aga on ka neid kes mitte. Puutun väga tihti kokku olukordadega, kui ma olen midagi saavutanud või mind saadetakse välismaale koolitustele ja selga taga räägitakse, et ainult sellepärast, et ülemus tahab temaga magada. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma avastasin kui palju kadedaid inimesi on minu ümber ja kuidas inimesed naudivad teise inimese alandamist. Muidugi teeb see mulle haiget, kui ma ise tean, et ma olen nii palju vaeva näinud, et jõuda nii kaugele kus ma praegu olen ja siis keegi lihtsalt räägib seljataga, et ta ei ole midagi teinud ainult pretty face.

Kui ma olin noor küll ma olin liiga kole, nüüd kui ma olen vanem, siis liiga ilus – jällegi ma ei ole PIISAV!

Suhe – olin c.a 4. aastat suhtes, mis oli 80% vaimselt vägivaldne ja mõned korrad ka füüsiliselt. Jällegi ma ei süüdista kedagi, see oli ju minu otsus mitte minema minna, vaid kannatada. Ma usun, et olime noored ja tõime üksteises selle kõige halvima välja, ma ei pea vimma ja kui näeme, siis ikka vahetame paar sõna. Lõpuks muidugi oli minu otsus lõplikult lahkuda, sest mina tahtsin lapsi ja nii palju ma endale suutsin teadvustada, et lapsed sellist keskkonda ei vääri.

Ei tundu just ilus story, aga miks ma teile ennast avan on see, et Te ei ole üksi. Kõikidest ebaõnnestumistest või koledatest sõnadest ma ei süüdista mitte kedagi, ma ei vihka, ega pea vimma. Kui aus olla, siis me ju ise kontrollime iseend, kuidas me reageerima või mis emotsioonidega me oma eluga edasi lähme. Ma ei lase oma minevikul defineerida oma tulevikku. Viimaste aastate jooksul ma olen hakanud leppima sellega, et inimesed räägivad, kui nad on kadedad või kui neil ei lähe hästi, siis on jube lihtne süüdistada kedagi teist, aga mitte vaadata iseennast peeglisse.

Kuidas ma sellega kõigega hakkama olen saanud? Olen kasvanud üles emaga, kes rügas ööd ja päevad, et mulle pakkuda võimalikult parim lapsepõlv. Jah oli päevi, kus pidime lugema sente, et süüa osta, aga ma ei ole mitte kui millestki oma elu puudust tundnud. Mul ei olnud kalleid riideid, või uut BMW kui ma sain 18, aga selle eest oli mul alati midagi palju olulisemat – ema armastus (paljude lastel pole sedagi). Mind kasvatas ülesse tugev iseseisev naine ja juba lapsest peale teadsin, et ma tahan olla täpselt samasugune. Ma olen tänulik, et minu ema lasi mul olla iseseisev– kooli läksin ise, õppisin ise, mängisin ise ja minu eesmärk lapsena oli, et kui ma lõpetan gümnaasiumi, siis tahan olla iseseisev ja ise hakkama saada, et emal oleks natukenegi kergem. Muidugi ema on mul ema nagu ikka, vahest ikka tahab oma last poputada, aga nüüd ma olen sellises vanuses kui ma saan juba ise oma ema vahepeal poputada.   

Minu loo mõte seisneb selles, et ei tohi lasta oma unistustel minna, sest keegi on kade ja tahab teid alla tuua. Minu enda üks väga hea sõbranna ütles mulle ükskord, et sul läheb karjääris hästi ainult sellepärast, et sa oled ilus ja mehed tahavad hoida sind enda lähedal.  Ma pole elusees ennast rohkem solvatuna tundnud, aga too hetk ma astusin enda nahast välja ja proovin aru saada temast, tema karjäär ei ole läinud hästi (me õppisime sama eriala) ennast süüdistada ta ei soovi, siis on ju lihtsam oma viha kellegi teise peal välja elada. Töö juures kui mul läheb hästi tihtipeale mehed selja taga räägivad sama asja, kas ma annan alla ja nutan patja või liigun sirge seljaga edasi? Mina VALIN viimase variandi. Investeerimisest ma räägin ainult valitud inimestega või siis läbi oma platvormi. Kahjuks kui ma avalikult oma tuttavatega sellest rääkisin, et mind huvitab see ja tahan hakata sellega tegelema, siis pildusid sellised kommentaarid aknast ja uksest, et mis mõttega nagunii kaotad kõik oma raha ja siis hakkas minu raha lugemine pihta, mis mulle kohe üldse ei meeldinud.

Ma olen nii tänulik, et investeerivhunt on mind viinud kokku nii paljudega ägedate inimestega, nii palju toetajaid nii meeste kui ka naiste seas. Ja ma olen nii tänulik iga teie kommentaari ja küsimuse või lihtsalt selle eest, et teid huvitab minu tegemised investeerimismaailmas.

Kahjuks ma näen väga palju inimesi enda ümber, kes süüdistavad oma ebaõnnestumises minevikus läbi elatud raskeid kogemusi. Ka mina olen mõelnud selle peale, et nii palju lihtsam oleks olla vari kuskil nurgas ja võta ohvriroll, aga ma ei taha olla ohver, ma tahan olla tugev, iseseisev ja enesekindel naine, kes on PIISAV iseenda jaoks, kelle eesmärk on luua finantsvabadus ja aidata läbi selle eelkõige oma perekonda ja teisi. Ma tahan olla tulevikus ema, kes on oma lastega kodus ja kelle hobi ( investeerimine) toob igakuist sissetulekut.

Ma olen 30. aastane ja ma olen saavutanud:

1.       Mul magister

2.       Mul on enda korter

3.       Enda väljaostetud auto

4.       Suutsin see aasta kahest laenust lahti saada c.a 15tuhat.

5.       Mul on minu Investeerivhunt, minu jälgijad ja kaasaelajad.

6.       Mul on hea töökoht ja hea karjäär seljataga – parem veel ees ( nii kaua kui saavutan finantsvabaduse)

7.       Natuke üle aasta ja minu portfelli väärtus on ( ilma pensionita) c.a 30 tuhat.

8.       Ma olen reisinud väga paljudes erinevates riikides

9.       Ma olen 2x üle aasta elanud teises riigis ÜKSINDA.

Need on vaid mõned asjad mille üle ma ise olen uhke, mida ma saavutanud olen. Muidugi on päevi, kus ma mõtlen, et kas see kõik on seda väärt, aga siis järgmine päev ärkan ülesse ja olen õnnelik, et ma olen siin, kus ma praegu olen. Minu ümber on väga palju häid inimesi, kes mind armastavad ja minust hoolivad ja mulle kaasaelavad ja see kõik kaalub selle negatiivsuse mitmekordselt üle. Ma ei anna alla ja ma tean, et kui vahest pean sammu tagasi astuma, siis on see ainult selleks, et ma õpiks ja astuks järgminekord mitu sammu korraga edasi.

Sinu elu ja sinu heaolu on ainult sinu enda teha 🙂