Kes jõuab kanda sellele antakse, aga mis siis kui enam ei jõua?

Ei oska kuskilt alustada, nagu ma eelmine kord kirjutasin, et hetkel olen nagu orav rattal turbomootoriga, siis ega see aeglustunud ei ole. Ausalt öeldes ma arvasin, et kõik on palju lihtsam kui tegelikult on. Ja teate küll seda lauset, et kes jõuab kanda sellele antakse. Tihti arvatakse, et inimesed, kes õpivad terapeudiks või on juba psühholoogid, et neil ei ole vaimselt raskeid perioode ja nemad saavad kõigega ise kõigega hakkama, siis see tegelikult nii ei ole. 

Las ma siis räägin teile ühe loo…

Üks tegus nais-hunt otsustas, et kaks kooli pole tema jaoks probleem, sest ta on terve elu harjunud läbi raskuste minema ja kuidagi moodi hakkama saama. Nii ta siis alustas septembrist kahte kooli üks Eestis ja teine välismaal. Välismaal olles istub ta koolis 8st-5ni, peale tunde teeb kodutöid inglise keeles ja nädalavahetustel või öö tundide ajal teeb Eesti Ülikooli kodutöid. Lisaks tegeleb ta oma ettevõtte loomisega ja annab mentorlus tunde ning tegeleb uue ja VEEL parema mentorluse programmi väljatöötamisega, sest esimesed kaks läksid väga suurepäraselt. Ja siis kõige kiiremal ajal kohtab ka perspektiivset mees-hunti, kes on väga tark ja tore ja kellega on hea koos olla, aga see aeg tuleb leida millegi muu arvelt. Ja oma suhte detailidesse ma ei hakka laskuma, aga see ei ole lihtne muinasjutuline story, kõik on tore ja ilus, aga  happy ever afterini  on ka pikk ja konarlik tee, aga mis on minu silmis seda väärt. Kas olete tundnud, et nii palju asju on korraga ja kõik on prioriteetsed, ei ole üks vähem kui teine?! Eks siis see tegus hunt vaatas endale peeglist otsa ja küsis, et kuidas MINA ei oska oma aega efektiivselt planeerida, et kõike jaksaks teha?!!! No ja mis siis juhtus? Hunt proovis kõike teha ja teha hästi, mis viis siis selleni, et üks päev ta lihtsalt kukkus voodisse ja nuttis kaks tundi järjest, keeldus voodist välja tulemast, sest  jaks sai lihtsalt otsa.