Kes jõuab kanda sellele antakse, aga mis siis kui enam ei jõua?

Ei oska kuskilt alustada, nagu ma eelmine kord kirjutasin, et hetkel olen nagu orav rattal turbomootoriga, siis ega see aeglustunud ei ole. Ausalt öeldes ma arvasin, et kõik on palju lihtsam kui tegelikult on. Ja teate küll seda lauset, et kes jõuab kanda sellele antakse. Tihti arvatakse, et inimesed, kes õpivad terapeudiks või on juba psühholoogid, et neil ei ole vaimselt raskeid perioode ja nemad saavad kõigega ise kõigega hakkama, siis see tegelikult nii ei ole. 

Las ma siis räägin teile ühe loo…

Üks tegus nais-hunt otsustas, et kaks kooli pole tema jaoks probleem, sest ta on terve elu harjunud läbi raskuste minema ja kuidagi moodi hakkama saama. Nii ta siis alustas septembrist kahte kooli üks Eestis ja teine välismaal. Välismaal olles istub ta koolis 8st-5ni, peale tunde teeb kodutöid inglise keeles ja nädalavahetustel või öö tundide ajal teeb Eesti Ülikooli kodutöid. Lisaks tegeleb ta oma ettevõtte loomisega ja annab mentorlus tunde ning tegeleb uue ja VEEL parema mentorluse programmi väljatöötamisega, sest esimesed kaks läksid väga suurepäraselt. Ja siis kõige kiiremal ajal kohtab ka perspektiivset mees-hunti, kes on väga tark ja tore ja kellega on hea koos olla, aga see aeg tuleb leida millegi muu arvelt. Ja oma suhte detailidesse ma ei hakka laskuma, aga see ei ole lihtne muinasjutuline story, kõik on tore ja ilus, aga  happy ever afterini  on ka pikk ja konarlik tee, aga mis on minu silmis seda väärt. Kas olete tundnud, et nii palju asju on korraga ja kõik on prioriteetsed, ei ole üks vähem kui teine?! Eks siis see tegus hunt vaatas endale peeglist otsa ja küsis, et kuidas MINA ei oska oma aega efektiivselt planeerida, et kõike jaksaks teha?!!! No ja mis siis juhtus? Hunt proovis kõike teha ja teha hästi, mis viis siis selleni, et üks päev ta lihtsalt kukkus voodisse ja nuttis kaks tundi järjest, keeldus voodist välja tulemast, sest  jaks sai lihtsalt otsa. 

Jah ka MINUL on neid päevi, kus ma tunnen et ma enam ei jaksa ja kõik on nii raske. Miks ma rõhutan sõna MINUL, sest ma saan päris tihti neid küsimusi, kas see, et ma olen nii teadlik vaimsest tervisest, võrdub sellega, et minu elu ongi lihtne ja chill. No vot ei ole. Ja kui selline hoog peale tuleb, mis siis juhtub? Emotsioone ei suuda kontrollida, kõik ärritab ja pidev väsimus. Ja kes siis kõik selle frustratsiooni enda kaela saab? Minu kaaslane. Õnneks ma suutsin piirduda ühe-kahe päevaga ja siis sellest välja tulla ja muidugi võtta vastutus oma tegude ja sõnade eest. Sellises staadiumis ma olen oma elus olnud veel 1x ja seekord oli siis teine. Mis ma tahan öelda, et see on OKEI olla vahel mitte OKEI. Seekord ma sain aru, et kui oluline on see, et kui selline hetk Sinu elus on, et sinu ümber oleks õiged inimesed, sest iga pisikene asi tundub kui maailma lõpp ja seda kõike üksi läbi teha on väga raske. Jah ma tunnistan ausalt, et selles hoos ma ütlesin oma kaaslasele halvasti ja tahtsin, et ta minema läheks ja jätaks mind üksi? Aga mis tema tegi? Ta tuli ja kallistas ja istus minuga maha ja hoidis mind nii kaua kuni see “ hoog “ üle läks. Aga ega see sellega ei lõppenud, mina tundsin ennast veel ka järgmine päev väga emotsionaalselt ja lõpuks kui ma tundsin, et ainult mina saan ennast kokku võtta, siis võtsin ka vastutuse oma käitumise eest. Me rääkisime 2-3 tundi mis mind sinna viis ja miks mingeid asju ütlesin, ma vabandasin – ehk jällegi kommunikatsioon parandab kõike. Ühte asja ma tean, et ma nüüd proovin teha endast kõik, et ma sinna staadiumisse enam tagasi ei läheks, ma ütlen ausalt et see ei ole ilus. Jah, sellel momendil ma sain endale võtta ühe vaba päeva, aga see üks vaba päev kuhjas mulle hunniku kodutöid hilisemaks. Igatahes nii nagu ma ühele oma tüdrukule mentori grupis ütlesin, et kirjuta peeglile, et Sina oled nr 1 ja mida rohkem Sa seda visuaalselt näed, seda rohkem Sa hakkad ka seda uskuma ja kõik hakkaski tal vaikselt minema paremuse poole. Nii tegin ka mina, aga mina kirjutasin, et Im Strong ja eks ma nüüd vaikselt liigungi samm sammu haaval ülespoole. Ja selline mõtteviis, et see on ainult üks hetk minu elust, kus on raske ja see kõik möödub, teeb kõik palju lihtsamaks.