Kui ei jaksa, aga muud varianti pole.

Viimasel ajal sain paar DM, et mis on juhtunud, et kas investeerihunt enam ei tegutse ja  on oma kotid kokku pakkinud? 

Nii hull asi ei ole,  nüüd on mul rohkem aega ja võtan taaskord selle teekonna ette, sest mul on teile tegelikult väga palju jagada/rääkida…

Ühesõnaga kool on läbi, algas puhkus või n.ö ettevõtjatel ju tegelikult puhkust pole, siis saab just tööd iseendale teha. 

Olen alati öelnud, et olen aus teiega ja niisiis ka tunnistan, et on olnud raske ja ma ei oska enda elu kuidagi kergemaks ka teha, sest siht on silmade ees ja kuidagi alla ei taha anda. Pidin tegema valikuid ja niisiis otsustasin Investeerivahundiga olla mõnda aega pigem tagasihoidlik. 

Kas oled kunagi tundnud, et teed ja teed, aga kuidagi kergem ei hakka? Üks asi saab tehtud ja teine kohe asemel, üks probleem lahendatud ja teine kohe asemel…täpselt nii ma ennast tundsin see kevad. Kui nüüd aus olla ja tagasi vaadata, ma isegi ei tea kuidas ma hakkama sain. 

Aga eks sellest ka need unenäod, kool said küll paar nädalat tagasi läbi, aga ikka ma näen unes, et pean koguaeg õppima.

Ühesõnaga meie mõistus on võimas asi, pidevad mõtted, mis mind sellel perioodil valdasid olid, et äkki ma peaks koolist ära tulema, sest ma ei jaksa. Kui ma nüüd palgatöölt ära tuleksin kuidas ma hakkama saaks ja kas see on see mis ma tahan? Võib-olla ma peaks mehest lahku minema, sest nii palju lihtsam on olla üksi kui see, et pidevalt istuda telefoni otsas ja planeerida kokku saamisi ( jah, minu elukaaslane on välismaalane). Palgatööl oli palju esinemisi ja ettekandeid, see tekitas minus endas palju kahtlusi,  et miks keegi mind kuulama peaks, miks nad üldse arvavad, et ma olen see inimene, kes peaks neid õpetama ja koolitama jne. Miks kõik minu pereliikmed pöörduvad oma probleemidega minu poole, kas ma olen ime inimene, et peaksin suutma teiste elud korda teha? Ühesõnaga saate aru minu mõttemaailma oli väga negatiivne, aga kuidagi oli vaja hakkama saada.

Reaalsus aga…

Lõpetasin ülikooli esimese aasta 4.5 keskmise hindega, palgatööl sain tunnustatud, et minu projektid oli edukad. Minu elukaaslane – ma üldiselt ei taha võrrelda oma suhteid, aga ükski suhe ei ole perfektne ja üksi inimene pole täiuslik, aga minu kaaslane on väga lähedal sellele. Üritada ehitada üles elu inimesega kellega sa ei ela ühes ja samas riigis on muidugi raske, aga pärast kõiki minu ebaõnnestunuid suhteid võin öelda, et lõpuks on minu kõrval see õige inimene.

Kuidas siis õnnestus see kõik saavutada nii negatiivse mõttemaailma keskel? Teadlikkus, mu sõbrad. Paar aastat tagasi oleks see reaalsus olnud teine ehk mu negatiivsed mõtted oleks olnud näha ka minu tulemustes, täna kus ma ise õpin psühholoogiat + olen harinud ennast viimase 2-3 a jooksul sellel teemal nii palju, suudan ma mõtted ja teod lahku lüüa. Ma sain hakkama, aga mis hinnaga? See elu mida ma elan ei ole tervislik, see on täpselt ots-otsaga hakkama saamine ja ma ei mõtle rahaliselt. Kui varasemalt olin ma haige 1 x aastas, siis see aasta 6x. Ma ei suuda alati jääda rahulikuks ehk siis kui ma olen väsinud ja üle töötanud, siis ma lasen emotsioonidel endast võitu saada, mis tähendab seda, et minu lähedased on haiget saanud. 

Nooremana olid mul päris tugevad ärevushäired ja need hakkasid tagasi tulema. Mäletan päris hästi paari korda kui ma kõndisin ja ma tundsin kuidas süda hakkas kiiresti lööma (täpselt selline tunne, et oled stardis ja kohe hakkab võistlus pihta), silma nägemine tõmbus kitsaks ja paanika, ma ei suutnud olla inimestega koos, aga ma olin ümbritsetud inimestest sest olin taaskord välismaal oma tööd tegemas. 

Oma mentorlusega olen ka varem toonitanud kui oluline on öelda EI, sellistest olukordadest aitab tulla välja oskus öelda teistele EI ja seada ennast esikohale. Sa ei saa aidata teisi enda arvelt! Ma ei räägi teile seda lugu, sest ootaksin kaastunnet või haletsust – mul ei ole seda vaja. Ma räägin teile sellepärast, et te saaksite aru, et see on normaalsus. Normaalne on tunnistada, et nüüd on pekkis ja mul on vaja abi – see, et ma ise tegelen vaimse tervisega ja õpin psühholoogiat see ei tee minust super inimest. Ühesõnaga sõitsin peale viimast eksamit nädalaks oma perega maale ja laadisin patareisid.

Inimesena olen ma väga kohusetundlik ja kaastundlik inimene ja need omadussõnad on justkui positiivsed ja head kirjeldamaks inimest, aga jällegi me tuleme selle juurde tagasi, et kui oluline on tasakaal. Liigne kohusetundlikkus ja kaastundlikkus ei ole head. Minu kohusetundlikkus väljendub selles, et kõik mis ma teen ma tahan teha hästi, ilma arusaamata mida ma pean selle jaoks ohverdama ja liigne kaastundlikkus, et ma tahan aidata kõiki inimesi arusaamata kui palju liiga see teeb minu endale. 

Kokkuvõtvalt mis ma tahan öelda on see, et rohi ei ole rohelisem teisel pool. Me tegelikult ei tea mitte kunagi, mida teised inimesed läbi elavad, seega ei tasu kedagi hukka mõista või olla kellegi peale kade, et neil läheb hästi. 

Eks ma pean peeglisse vaatama ja tunnistama ,et ma jätsin enda vaimse heaolu ka tahaplaanile, ja et minu elu kuidagi kergemaks ei lähe –  sügisel on tööl jätkuvalt sama tempo, koolis on veel rohkem aineid teha pluss kõik muud asjad. Eks see pidev haige olemine oli ka äratuskell, et niimoodi ei saa enam. Ma olen ka varem oma blogis kirjutanud, et tegelikult tegevused, mis parandavad sinu enesetunnet ei võta palju aega ja kui oluline on võtta aega, et teha sporti, mediteerida, lugeda ja lihtsalt olla. Hetkel ma tunnen ennast palju paremini, sest võtsin ennast käsile ja hakkasin tegema tegevusi, mis parandavad minu enesetunnet. Eks pikem puhkus tuleb ka kasuks, kus sa saab olla koolist ja palgatööst mõnda aega eemal. 

Võtke päikest ja nautige ilusat suve!