TOKSILISED SUHTED

Mõned päevad tagasi tegin oma instagrami küsitluse, et kui paljud minu jälgijatest kannatavad toksiliste suhete all – siinkohal ma ei pidanud silmas ainult romantilisi suhteid, vaid ka sõprade,  perekonna ja kolleegide näol. Vastus oli kahjuks päris kurb, mitme saja vastaja hulgas laua 90%. 

ROMANTILISED SUHTED

On palju asju, mida me saame ise kontrollida, aga me ei saa kontrollida teisi inimesi ja me ei saa valida kõiki inimesi enda ümber. Kui sa oled tokislises suhtes ( romantilises) siis see on sinu valik, kas sa tahad seal olla või mitte. Kuigi mul endal lapsi ei ole, siis ma ütlen ikka julgelt välja, et kõige suurem kuritegu, mida sa oma lapsele teha saad on see, et sa oled koos suhtes toksilise inimesega ja tema näeb seda kõike pealt. Ja siis need lapsed kasvavad suureks ja valivad endale kaaslaseks toksilise inimese, sest nende jaoks on see normaalsus. Ja nii see põlvkondade vaheline kannatuste rada jätkub. Kes on varem minu postitusi lugenud, siis olen ka öelnud, et kunagi tulevikus ma tahan aidata teisi inimesi just sellel teemadel, sest olen selle kõik ise mitmekordselt läbi teinud. Minul võttis lausa 30.aastat endale tunnistada, et suhete teemadel ma käin sama rada ja nüüd aitab. Toksiliste suhete lõpetamine ei ole lihtne, sest meil on endale raske otsa vaadata ja küsida, et miks ma valin endale selliseid kaaslasi? Lihtsam on alati süüdistada partnerit. Olgem ausad kui sa tead iseenda väärtust ja oled iseendaga rahul, siis on sul seatud piirid, (boundaries) mida sa päris naljalt üle astuda ei lase. Kui sa oled enesekriitiline, õnnetu, arvad, et ei ole armastust väärt, siis sinu piirid on üsna madalad ja sa lased endaga halvasti käituda. 

Kui sina oled üks nendest, kes on suhtes ja tunneb, et sinu kaaslane on terve sinu maailm, sa ei kujuta ette elu ilma temata,  sa teed kõik oma plaanid tema ümber, sul on vaja kontrollida teda, sul on usalduse probleemid, mõtled ainult kuidas temal oleks hea, kõikidest tülides tunned sina end süüdi, leiad talle vabandusi kui ta käitub sinuga halvasti ja pidev lootus, et ükskord ta muutub ja Sina oled ainuke kelle pärast on ta võimeline muutumine, siis PALJU ÕNNE ( irooniliselt ) on sul suhtesõltuvus. Sellised suhted ei ole tervislikult, ega NORMAALSED ja mida varem sa sellest aru saad, seda kiiremini sa terveks saad. Kui tunned ennast ära ja tahad midagi ette võtta, aga ei tea kuidas alustada, siis kirjuta mulle – võin jagada sulle kirjandust ja kontakte, kelle juurde minna teraapiasse ( üks päev võib-olla saate tulla minu juurde).

Selles suhtes kui ma tavaliselt ütlen, et küll on hea targutada kui ise pole kogenud, siis selle teemal tunnen, et ma võin targutada küll, sest tean ja olen kogenud. Enamik minu suhteid on olnud toksilised. Ma olen neid ämbreid kolistanud päris korralikult ja minu minu viimane, ma ei saa seda nimetada suhteks, aga inglise keeles on selline hea väljendus nagu situationship, mis kestis üle aasta, kus ma olin nagu ühe jalaga ämbris ja teisega peaaegu väljas, sest alateadvus andis pidevalt märku, et see ei ole õige. Ma nüüd üritan väga lühidalt selle kokku võtta ilma piinlikkust tundmata. Tutvumine oli väga muinasjutuline – sädemed, ära tundmine jnee no roosa-manna, suhkruvatist pilved jne. Inimene oli veel siis suhtes ja mina suhtes meestega ei tegele, seega ma mõtlesin, et pole minu jaoks. Siis ma olin veel piisavalt rumal, et lõpuks jäin uskuma kui rääkis, et mina olen see õige ja neil ammu suhe pekkis jne. Põhimõtteliselt lõpuks tahtis hoopis tema naine lahku minna ja siit oleks pidanud olema juba esimene RED FLAG, oma lahkuminekut tahtis ta juba panna minu õlgadele, et ma justkui peaks tundma ennast erilisena. Kuna peres oli ka pisike laps, siis see esialgne kõvatamine, et lähen lahku saame õnnelikuks, asendus depressiooniga. Lapse hooldusõigusega algas võitlus.  Ja siis haarati minust kinni kui päästerõngast. Teoreetiliselt on siin väga selge kaassõltuvuse mudel. Mina olen alati olnud see päästja ja aitaja ja tema siis see tarbija, alati on kõik teised süüdi tüüpi ja eks me siis sõltusime üksteisest. Mina vajasin kedagi päästa ja tema vajas, et keegi teda päästaks. Päris suhte alguses ma juba küsisin endalt, et kas see on jälle üks selline olukord, mis mulle on ette saadetud, et ma saaks aru, et NEVER AGAIN ja ei teeks sama viga ehk mu alateadvus juba suutis saada aru, et see ei ole õige, aga no ei olnud ma veel siis päris valmis aru saama. Aasta kujunes siis selliselt, et mina olin inimesele isiklik psühholoog, kuivatasin pisaraid ja sisimas lootsin, et suudan ta terveks teha ja siis elame happy ever after. Kui ma seda kõike siia praegu kirjutan, siis ma lihtsalt tahaks aidata nii palju naisi ja ka mehi, et nad ei satuks samasse olukorda, sest see on selline aja ja närvirakkude raiskamine. Ma jalutasin sellest olukorrast päris mitu korda minema, aga alati tuli tema tagasi selle sama jutuga, et ma ei ole kunagi midagi sellist tundnud, ma ei suuda ilma sinuta, aga ma olen nii katki bla bla. Empaatiline nagu ma olen, siis lasin ta oma ellu tagasi. Ma olin valmis kolime teise riiki, jätma oma pere ja sõbrad ja karjääri, et alustada ühist elu. Kõlab veits hullult? Aga täiesti ausalt, ma olin valmis seda tegema. Ja kui aus olla, käis tema rohkem peale ja tahtis rohkem arutada ühise elu loomist kui mina ja eks ma siis lõpuks jäin seda kõike uskuma. Roosad prillid olid lausa tabalukuga kinnitatud pähe. Asi sai lõpu päris konkreetselt. Terve selle aja jooksul kui mina siis teda kuulasin ja toetasin ja lootsin ja ootasin ja mida kõike veel oli mul ainult üks tingimus, et valetamist ma ei andesta. Ma olin niigi kõik oma standardid alla lasknud, eneseuhkuse ja austuse, aga vot seda ma ei lasknud. Vahetult peale jõule sain siis kolmandalt isikult teada, et oli minu eest midagi varjanud ja valetanud ja kui ma temalt siis otse küsisin, ei tundnud ta ennast väga süüdi ja peitis ennast siis selle taha, et me ei olnud ametlikult suhtes. Minu jaoks oli siis see selge, et kui mul natukenegi eneseaustust alles on, siis ma pean minema jalutama ükskõik kui suured need tunded ka pole. Ja nii ma siis tegin, tema aga pööras selle kõik minu vastu ja tegi endast ohvri, ta küll vabandas aga ütleme nii, et suuremat pingutust ta enam ei teinud, et asja klaarida ja nii see läks. Lõpuks ma sain ka aru, et see kõik on lihtsalt nii ebastabiilne ja mürgine. Mu mõistus ju terve aasta vältel andis mulle vihjeid, et see ei ole okei, vahepeal ma ärkasin hommikul ülesse ja mul oli kohe peas mõte, et lõpeta ära, see ei ole seda väärt – isegi aegadel kui meil oli kõik väga hästi, aga no südamega sõdida on keeruline. Ühesõnaga ma sain lõplikult aru, et ma jälle kaotasin suhtes iseenda, proovisin teist inimest õnnelikuks teha läbi käbide ja kändude ja see ei ole tervislik. Ükskõik kui suured mu tunded olid, oli aeg sellele kriips tõmmata, sellest õppida ja edasi liikuda. Ja ma ütlen teile, et see ei olnud lihtne teekond. 

Kõige suurem viga, mida suhtes tehakse on see, et kaotakse ära iseenda identiteet, jäetakse pooleli enda huvid ja tekib kontrolli vajadus teise inimese üle. Suhe ei peaks olema kunagi vajadus, vaid vaba valik, et selle inimesega on koos tore olla koos, mitte et ma VAJAN teda eksisteerimiseks. Mina arvan, et inimene peab olema nii kaua üksi kui ta tõesti saab sellest aru ja tunneb siiralt, et ma ei vaja, vaid ma tahan, siis suure tõenäosusega on sul väga suur võimalus sattuda suhtesse, mis pakub nii vaimset kui ka füüsilist rahuldust, ilma et sa peaksid pidevalt muretsema ja oma silmi peast välja nutma – Eestis on juba piisavalt palju järvi. 

Igatahes on mul veel seljataga üks füüsiliselt ja vaimselt vägivaldne suhe (kui ma olin noorem) ja nagu ma ütlesin, et neid ämbreid on, aga otsustasin teieni tuua n.ö selle viimase õppetunni, mida peale ma tõesti võtsin ennast käsile. Ma ei süüdista mitte kedagi kui iseennast, sest ma ise lasin ju endaga nii käituda ja kui ma midagi sellest kaasa võtsin, siis selle, et olles kellegile isiklik psühholoog andis mulle selge pildi kuhu suunas ma tahan oma eluga liikuda. Siit muidugi vihje, et kõik kes tahavad saada psühholoogiks/terapeudiks, siis nr üks asi on see, et suhtes sa ei saa olla oma patsiendiga. Isegi kui sa suudad ravida teisi terveks, siis oma partnerit sa ei tohiks ja ei peaks tegema. Tuletan veelkord meelde, et täisväärtuslik suhe on kahe vaimselt terve ja tugeva inimese vahel. 

Ma olen küll saanud selliseid kommentaare, et ma olen muutunud päris külmaks, mis puudutab vastassugupoolt, aga no camoon kui sa oled nii palju ämbreid läbi käind kui mina ja lõpuks aru saanud, siis sa enam naljalt isegi ei lähe sinna ämbrite lähedale 😀 

Armastus on tegelikult kerge ja lihtne. Kui inimene armastab, siis ta ei peta, ei valeta ei tee sulle haiget ja sina ei tee ka teisele. Kahjuks tänapäeval kõik need laulud, mida me raadios kuulame ainult süvendavad seda, et armastus teeb haiget, mida rohkem me valu tunneme seda rohkem me armastame BLA BLA BLAAA, SEE EI OLE TÕSI!!  Ma ei hakka siia sõnu kirjutama, aga tehke spotify lahti ja juba tulevad…

TOKSILISED PEREKONNALIIKMED

Pereliikmeid me teoreetiliselt valida ei saa, AGA enda kogemusest ütlen, et pereliikmed, kes ei ole minusse suhtunud hästi või tekitanud lapsepõlves mingisuguse trauma, ma lihtsalt viskasin oma elust välja ja ei suhtle, et nagu MIKS MA PEAKS? Sest me meie soontes voolab sama veri? See ei ole minu jaoks piisav põhjus, et sind oma elus hoida. Sorry, not sorry.  Ütlen nii palju, et minu ümber on inimesed keda ma pean oma pereks, aga meie soontes ei voola sama veri. Miks sa piinad ennast? Jälle tuletan Sulle meelde, et Sina ei saa muuta ühtegi teist inimest, kes ise ei soovi ennast muuta. Kas sa tõesti tahab oma ülejäänud elu veeta muretsedes kellegi teise pärast? Kui jah, siis palun väga, aga mina seda ei soovi. Ma olen endas rahu teinud ja need “ toksilised “ inimesed, kelle ma olen jätnud enda ümber olen ma aktsepteerin fakti, et nad on sellised nagu nad on ja mina neid muuta ei saa. Elu on ilus ja armastus on lihtne, me ise teeme selle keeruliseks ja raskeks. 

KOLLEEGID

Igas keskkonnas on alati neid närvihaigeid, kirjujaid, klatšimoore, tujutsejaid jne, see on elu. Kui sa oled ettevõtja või firmajuht ja saad endale ise kolleege valida, siis väga tore, aga enamikel juhtudel me ikka ei saa. Mida sa saad teha on eemalda ennast nendest inimestest, suhtle nii vähe kui võimalik ja ainult tööasjades. Mida teen mina? Ma usun, et keegi niisama halvasti enam ei julge mulle öelda, sest ükshetk ma hakkasin inimesi korrale kutsuma. Kui keegi kommenteeris mu välimust, siis ma küsisin, et kas minu välimus on seotud kuidagi sinu heaoluga? Kas sa tunned ennast nüüd paremini? On sul kergem olla? Üldiselt inimene, kes seda ütles hakkas kohe kokutama ja ma hakkasin seda rakendama igal pool. Kui keegi asjatult karjus või nähvas, siis ma küsin, et kas sul on kodus kõik korras? Siis tuleb mingi nähvav vastus ja siis ma rahulikult vastan, et palun ära too oma isiklikke probleeme tööellu, et mina sinu peale ei karju, et miski ei anna sulle õigust ka minu peale karjuda. Ütlen ausalt alguses oli väga ebamugav seda teha, aga nüüd ma väga ei satu sellistesse olukordadesse ja kui satun, siis tuleb see nii loomulikult. Ühesõnaga, suhtu inimestesse nii nagu sina tahad, et sinusse suhtutakse ja kui sulle nende suhtumine ei meeldi, siis kutsu neid korrale – see on OKEI!! Sa ei pea kannatama kui keegi sind solvab, sulle nähvab, karjub või mõnitab sind. 

SÕBRAD

Ükskõik kui väga me ka ei tahaks, siis me ei suuda end ümbritseda ainult positiivsetest inimestest, sest elu ei lähe ainult ülesmäge ja me kõik vahepeal ostame pileti Ameerika mägedele. Hea sõbrana pead sa olema toeks kui sinu sõbral on hetkel raske ehk mina ei pea toksiliseks suhteks seda kui kellegil on väga raske periood ja ta ei suuda aidata sind sinu probleemides ning elada sinu rõõmuhetkedele kaasa vms, sest see on ajutine. Eks siinkohal on ka õhuke jää, ohvri rollis inimesed on minu silmis toksilised inimesed ja nad vajavad rohkem abi kui sõbranna paitav käsi. Mina ei suuda olla inimeste keskel, kes ei näe mitte milleski positiivset – alati teeb keegi neile liiga, kõik teised on alati süüdi ja üldse nende elu on nii halb ja teised on selles süüdi. Kui me oleme ise negatiivsete inimeste ümber, siis me muutume ka ise negatiivseteks ning kellel seda vaja eks??!. Ja sõbrad kes sind alatihti kritiseerivad ja on KADEDAD kui sul läheb hästi, ei ole tegelikult sinu sõbrad, mida varem sa sellest aru saad, seda parem. 

Võtame siis selle pika jutu kokku, ma usun et see on üks minu pikemaid postitusi ja üks minu lemmik teemasid, mida ma võin lahata päris pikalt. Nii palju asju, mida ma veel tahaks öelda ja kirjutada, aga siis tuleb vist raamat välja anda. Mis arvate? Kuidas leidsin ämbreid kolistades õnneliku ellusuhtumise valemi? Ha ha ha. Kokkuvõtvalt, vähendaga toksiliste inimeste osakaalu nii palju kui võimalik ja pidage meeles – armastus on lihtne ja teeb sind õnnelikuks, kõik mis teeb haiget ja paneb sind kannatama, see ei ole armastus. Õudne lõpp on parem kui lõputu õudus. 

Ärge valesti aru saage, suhted ei ole lihtsad, aga armastus peaks/võiks olla lihtne see on minu arvamus. Suhtes me ju kasvame kellegiga kokku, ega ikka on arusaamatusi, tülisid ( võiks olla väga vähe), kompromisse, aga kui suhtes on valu, petmisi, solvamisi, konstaseid tülisi, siis see ei ole armasust ja selle inimesega sa ei peaks kokku kasvama.

INIMENE KES SIND ARMASTAB, EI TEE SULLE HAIGET! ja pole mõtetki talle vabandusi leida, sest sellega sa leiad ainult endale vabandusi, et mitte vaadata tõele otsa.

Sa väärid kõike kõige paremat! ❤️